“Käisin Evega filmifestivalidel, olen tantsinud Sophia Loreni, Gina Lollobrigida ja Liz Tayloriga. Ning olen filmivõtetel osalenud nii uisutaja dublandina kui massistseenides,” sõnab Antson.
Vaiksesse pulma kutsuti üksnes pere ja mõned lähemad sõbrad. “Antson oli kuulsusest tüdinud, ei tahtnud, et kogu Eestimaa meist kuuleks,” räägib Kivi. Abiellunud jäid elama Antsoni Pärnu maantee korterisse ja pidid siiski leppima, et neid Eesti kõmulisimaks paariks peeti.
“Loomulikult olime luubi all, teadsime, et meile vaadatakse tänaval järele. Vahel leppisime kokku, et jääme järsku seisma ja vaatame koos tagasi. Küll siis oli peakeerajaid! Ilusad ajad olid, neid on valus meenutada,” lausub Antson ootamatult vaikselt.
“Ma ei usu, et kuulsus oleks mind otseti häirinud, olin sellega ju harjunud. Olin Eve Kivi, mitte vaid olümpiavõitja naine,” arutleb näitlejatar.
Poja sünd, ebakõlad juba ka
1966. aasta alates jäi Kivil sünnituseni üks kuu, siiski sõitis ta abikaasaga Leningradi võistlustele. “Lõpubanketile läksin lühikeses kasukas ja lõdisesin hirmsasti. Põlv sai rängalt külma ja vajas ravi, mis kestis peaaegu sünnituseni. Kord oli Sverdlovskis veel külmem, miinus 35, kui õigesti mäletan.”
Poeg sündis 12. veebruaril 1966. Antson oli pikal turneel Hollandis, Norras, Rootsis ja Venemaal. Noorele emale, kes oli otsustanud näitlemisega pisut vahet pidada, tehti ettepanek salvestada suvel Musta mere ääres sõiduauto Zaporožets reklaam. Oli selge, milliseks kujuneb noore pere elurütm.
Antson tõdeb: “Enamasti jätkus kummalgi meie suure armastuse ajal kuhi oma tegemisi, koos püsisime rohkem vaid siis, kui Eve Frediga kodus pidi olema. Emana oli ta väga hea. Üldse oli ta kodus väga normaalne inimene, ei mingit staaritsemist ega pirtsutamist. Aga nagu Fred nats suuremaks sai, hakkas Eve jälle ringi sõitma, poissi kasvatasid rohkem ta ema ja õde Ingrid. Püsivast kooselust ei tulnud midagi välja. Teoreetiliselt, usun, on sedasi võimalik abielu säilitada, ent selleks on vaja kaht iseloomu, mis lasevad läbi tule ja vee minna.”