WC-intervjuu ja Brigitte Bardot’ musi

“Sellest hetkest kuni õhtul kella kuueni, mil algas autasustamine, ei mäleta küll midagi. Seda vahet oli aga ligi neli tundi. Autasustamisel, jah, ärkasin,” seisab Antsoni 1993. aasta Sporditähe intervjuus. “Ega selle nelja tunni sees vaba aega polnud. Olid intervjuud, duši all käimine, enda kordaseadmine. Aga mis mul nüüd meelde tuleb – võib-olla ma pole seda isegi kusagil rääkinud, aga võib-olla on ka kusagil läbi lipsanud – et ka “Ameerika Hääle” reporter oli seal. Meile oli tookord üldse keelatud “Ameerika Häälele” intervjuud anda. Tema ajas mind taga väga kaua, enne kui kätte sai ja tegi selle intervjuu poolsalaja ja väga kähku ära, õppinud mees nagu ta oli. See läks veel sama päeva öösel eetrisse ja kõik eestlased kuulsid seda.”

Nüüd lisab Antson: “Ameerika Hääle reporter tuli mulle riietusruumi WC-sse järele ja ma ütlesin talle paar lauset makilindile. See oli jutt võistlusest, ta ei provotseerinud. WC-st väljaspool meie vestlusest ei teatudki.”

Antsonile võib võistluse ja autasustamise vahel toimunust üht-teist meenutada, toeks toonased ajalehed.

Võitja läks olümpiakülla ja istus lõunalauda. Sovetski Spordi korrespondent Filatov pääses jutule, kui päevakangelane “sõi rahulikult apelsine ja õunu”. Antson oli muuhulgas öelnud: „Lähen magama, muidugi, kui suudan uinuda.“

Uinumiskatse jäi siiski ära, sest kõik liidu sportlased võeti kokku ning delegatsiooni juht Juri Mašin kinnitas Ants Arturovitš Antsoni rinnale teenelise meistersportlase märgi.

APN-i korrespondent küsis Antsoni spordikõrvase lemmikharrastuse kohta. Antson vastas: “Paljudele, sealhulgas vanematele ja 76-aastasele vanaemale – kes on perekonnas spordihaige number üks –, tundub minu harrastus veidi kergemeelsena: ma mängin trompetit.”

Päev jätkus olümpia pressikeskuses, kus Antsoni, Austria kiirlaskuja Christl Haasi ja Saksamaa iluuisutaja Manfred Schnelldorferi kullaintervjuude eel toimus pentsik poliitsündmus. Mercedes Benz oli jaganud ajakirjanikele Euroopa autoatlaseid ja NSV Liidu punaametnikud leidnud sealt revanšismi märke. Poola mõne piirkonna kohalt paistis märge “Poola haldamise all” ja Kaliningradi oblastit markeeris teade “Vene haldamise all”. Lisaks ei meeldinud venelastele kohanimed Breslau, Königsberg ja Danzig, mis pidanuks olema Wroclaw, Kaliningrad ja Gdansk. Nii esinesid delegatsiooni juhid pressikonverentsil protestiga ning sundisid samale teole Poola ja Saksa DV kolleegid.

Antsoni finišijärgsest kukkumisest räägiti pressikonverentsil vaat et rohkem kui kahe minuti ja 10,3 sekundi jooksul toimunust. Võidumees selgitas lahkelt naeratades ja selgitab nüüdki: “Kunstjääd ümbritses külmunud lumevall, uisuots libises korraks sinna alla. Jalad pidid tõesti pehmed olema, kui kohe kummuli käisin. Väsimus, see oli kukkumise tegelik põhjus. Olin endast viimase võtnud. Keegi komsomolitöötaja tormas mind vallist päästma, kartis, et sain viga. Mul polnud häda midagi, olin roosa ja rõõmus.”

Just selle kukkumise tõttu käisid tollastest reportaažidest vääramatult läbi Antsoni sinine trikoo ja punased kindad. Vallist paistsid just need kindad, ent veel 2005 kinnitas Antson Spordilehe intervjuus: “Teised kandsid minu ajal villaseid kindaid, mina sõitsin alati paljakäsi kas või kahekümne külmakraadiga.”

Nüüd kehitab Antson teolt tabatuna õlgu: “Nojah, vajadusel olid kindad ikka käes. Tagantjärele olen mõelnud, et tegelikult pidanuks kindad alati käes olema, energia väljajooks tulnuks ära hoida.”

Kell 18 jõudis autasustamise aeg kätte, koguneti Eisstadioni jäähalli, punasele vaibale. Antsoni mäletamist mööda tegelesid 1500 m uisutajatega ROK-i president Avery Brundage ja näitlejatar Brigitte Bardot: “Brundage riputas medali kaela. Bardot andis diplomi, lilled ja musi, mäletan senini mõtet, et küll tal on ikka suur suu!”

Võib uskuda küll, et Antson Bardot’lt musi sai, aga tõenäolisemalt juhtus see nelja aasta pärast Grenoble’is varasemate olümpiavõitjate austamisel.