Kas võimas edu eurosarjas päädib super-Selveri laialiminekuga?

Võidukad europartiid tõmbavad Tallinna Selveri võrkpallimeeskonna tõenäoliselt järgmiseks hooajaks võtmemängijatest tühjaks.

Kuigi hooaeg on alles pooles vinnas, võib Selveri senise edu põhjal juba öelda, et järgmine hooaeg tuleb ilmselt hallim. Miks? Paradoksaalsel kombel on võrkpallis igasugune edu karistatav. Kui jalgpalli eurosarjades viiendasse ringi jõudnud klubid supleksid raha sees, siis Selveri mänedžer Kaupo Torro kirjutab pärast Challenge Cupi iga ringi läbimist eelarvesse arvu suurusjärgus 0,5 miljonit krooni ja paneb sinna ette miinusmärgi.

Mängijaid juhendavat Avo Keelt ärritab kõige enam, et lisaks muudele kulutustele saab võitjameeskond ka Euroopa alaliidust (CEV) arve. Summa pole küll suur (4000–5000 krooni), kuid saada võidu puhul preemia asemel “trahvi”…

Challenge Cupil veerandfinaali jõudmine on tulnud üllatuseks asjaosalistele endilegi. Hooaja hakul eelarvet koostades julgeti arvestada kahe-kolme ringiga, nüüd kipub Selveri esialgne 7,8 miljoni krooni suurune eelarve lõhki kärisema. Torro pakub, et tegelik summa on umbes üheksa miljonit. (Iseasi, kui Selver peaks jõudma Final Fouri. Lõppmängude peoperemehel tuleb CEV-ile maksta ligemale pool miljonit krooni ja lisaks jäävad tema kanda kõik korralduskulud. Loomulikult ei kavatseks Selver korraldamisele kandideerida, kuid huviliste puudumisel loositakse raha rööviv privileeg nelja osaleja vahel välja!)

Kust võetakse eurosarjaks vajalik lisaraha? Osalt on sponsorid oma panust suurendanud, kuid konkreetseid lepinguga määratud boonuseid võiduga ei kaasne. Seega on tulnud näpistada ka järgmise hooaja arvelt.

Raha rahaks. Kes vähegi on käinud Audentese spordihallis Selveri mänge vaatamas, on ilmselt tabanud end mõttelt: see ja see mees mängib järgmisel aastal juba mõnes tugevas Euroopa klubis. Torro tunnistab, et tõenäoliselt teenib kolm-neli võtmemängijat sedavõrd hea lepingu, et neid ei suudeta kodumaal hoida. Ega tahetagi — eesmärgiks on ju Eesti võrkpalli taseme tõstmine.

Pallurid ise on välismaale minekust (ja suuremast palgast) muidugi huvitatud. Isegi Selveri vanim liige, eelmisel hooajal Belgiast koju tulnud temporündaja Janis Sirelpuu kinnitas: hea pakkumise korral pühiks Eestimaa tolmu taas jalgadelt. Noorematel meestel aga ei saagi muud eesmärki olla. Olgu vaid liiga ja klubi tasemel. Vaid sidemängijast kapten Veiko Lember on küsimärk — mäletatavasti mõtles ta juba eelmisel kevadel spordiga lõpparve tegemise peale.

Kui jalgpallis on floralastega “äritsemine” Aivar Pohlakule näiteks täiesti arvestatav tuluallikas, siis Selver teeniks Kristjan Sikaste müügilt 2500 eurot. Ehk jämedalt öeldes ühe võõrleegionäri kuupalga.

Edasi? Võimalusi on mitu. Ideaalis sooviks Keel praegusest koosseisust veel nii mõndagi meest lihvida, võtta järgmisel aastal juurde kolm-neli välismaalast, sekka ka verinoori mehi Selveri farmklubist. See aga eeldaks taas korralikku eelarvet. Odavam oleks panustada lihtsalt noortele. Keset hooaega selliseid otsuseid muidugi ei langetata.

Tegelikult pole ka Keele jätkamine kindel, sest kevadel lõpeb ta leping. Ilmselt Keelele väljakutseid siiski veel jagub. Nii et eri stsenaariume jätkub, kuid üks on kindel: samasugust Selverit järgmisel aastal ei näe.

Refereeritud artikli täistekst Eesti Päevaleht Online’is