Kanepi: olen alati tahtnud saada esireketiks
Kaks esimest neist paiknevad maailma saja parema hulgas, Rüütel teises sajas.
Taustsüsteemi tundev spordihuviline teab, et need kohad karmis ja konkurentsitihedas maailma naiste tennises on kaugelt enam väärt kui medalisära mõnel marginaalsel alal. Kanepi, Ani ja Rüütel kuuluvad kindlalt Eesti naiste suhteliselt ahtasse sporditippu. Ega meil tenniseproffe ju rohkem olegi. Meestest lisandub veel üksnes uut tõusu üritav Mait Künnap, tema selja taga (või ka kõrval!) tunglev salk nooremaid üritajaid (Jürgen Zopp, Jaak Põldma, Vladimir Ivanov, Mikk Irdoja jt) on esialgu veel poolprofid.
Kanepi, Ani ja Rüütel ei säranud sel aastal küll suurimate staaride kombel, kuid kõik kolm, olles tennise jaoks parimais aastas, jäid taevasse püsima. Kõigil kolmel on kaugelt tõsisemad eesmärgid kui kodus täheks olemine. Kassikuld neid ei huvita.
“Ma olen plikapõlvest alates tahtnud saada maailma esireketiks. Minu meelest ei saa teist eemärki ollagi, kui oled oma alale pühendunud,” kinnitab Kaia Kanepi tõsisel ilmel. “Keegi ei taha ju saada teiseks või kolmandaks.”
Kaia tõusis juulis WTA edetabeli 40. reale, kuid järgnenud õlavigastus ja mõni muu tervisehäda kukutas ta aasta lõpuks 74. kohale. Mulluse aasta lõpetas Kanepi 64. kohaga.
“Eesmärk jäi täitmata. Mul oli soov pääseda tänavu 30 parema hulka,” tunnistas Kanepi oma põhitoetaja Tallinki ja selle suuraktsionäri esindajatele sügavalt silma vaadates. Enn Pant ja Ain Hanschmidt kuulasid ülestunnistust rahumeeles.
“Soovime anda Kaiale vabaduse süveneda treenimisse ja võistlemisse,” selgitab Tallink Grupi juhatuse esimees Pant ja lisab, et lisaks finantstoele vajab Kanepi ka moraalset tuge. Kanepi peamised toetajad, kes teise osamaksena andsid tenniseneiu arengusse kokku 1,5 miljonit krooni, käivad Kanepit vahel ka turniiridel vaatamas.
“Alla 25. kohaga järgmise aasta lõpuks ma ei lepi,” lubas Kanepi. Kanepi plusspoolele jäid poolfinaali pääs Bad Gasteini turniiril, kolmas ring Barcelonas ja Miamis, kus alistatute seas oli maailma 13. reket Patty Schnyder, ning teise ringi jõudmine tippturniiridel Wimbledonis ja Australian Openil.
“Normaalne aasta, millele jäi küll kroon pähe panemata. Nagu mullu finaalikohaga Hasseltis,” hindas Kanepi mänedžer Valdo Randpere. Selle mehe ja Kaia isa Jaak Kanepi eesmärgikindlus neiu karjääri ehitamisel väärivad täit tunnustust. Kanepi tiim sai tänavu taha Tallinki toe ning tõi Kanepile nõuandvaks treeneriks rootslase Magnus Larssoni, kellele aasta lõpus lisandub Fredrik Loven, kes hakkab Kanepit igapäevase treenerina turniiridel saatma.
“Olen mõnel turniiril käinud ka üksi. Ja lähen ilmselt ka uuel aastal. Iseseisvust arendab see moodus küll, kuid eelistaksin asjaajamistel — väljakute tellimine, mängupartnerid — siiski treeneri abi,” pakkus Kanepi.
Kanepi arengu peamine tagatis peitubki tugevas tiimitöös ja uute võimaluste otsimises. Tema eelmine juhendaja Andrei Luzgin viis Kaia 40. kohale, uus tõus tahab juba kõige mängupanekut.
“Stabiilsust kindlasti. Ma ei tohi WTA turniiridel enam esimeses ringis välja kukkuda, vaid pean jõudma teise-kolmandasse ringi. Ja mõni särav turniir kuluks samuti ära,” kommenteeris Kanepi. Mida kõrgemale ta edetabelis jõuab, seda suuremaid punktivahesid ta kohtab.
Kanepi uus hooaeg algab kohe aasta alguses. Ta sõidab maakera kuklapoolele juba esimesel jõulupühal ning võistleb enne Australian Openit veel Aucklandis ja Sydneys.
Eesti teise numbri Maret Ani karjäär pole kohanud küll sellist suurt jõnksu kui Kanepil, kes käis vahepeal ära koguni päris all üheksandas sajas, kuid asfaltsile pole ta kunagi olnud. Kui Kanepil on taga sihiteadlik tiim ja head toetajad, siis Ani on pidanud oma teed ise sillutama.
Nii juba tüdrukueast peale. Alles tänavu leidis ta endale Eestist toetaja, muidu on tegutsenud ikka omal jõul ja Itaalia treenerite toel, keda ta peab palkama ise. Kes siis veel?
“Olen aastate vältel Itaalias kodunenud, kuid see pole ikkagi mu kodumaa,” sõnas Ani vaikselt. Ta ei kavatse veel püssi põõsasse visata, vaid üritab esmalt taastada oma kunagise (63. koht mais 2006) kõrgeima koha maailma edetabelis.
Ani võitis tänavu turniirid Capriolas, Tiptonis, Patrases, Putignanos ja Troys, kuid need olid kõik madalama astme
ITF-i turniirid. “Mu ranking ei võimaldanud pääsu WTA turniiridele, selles mõttes oli tegemist vaheaastaga. Oma sihi ma saavutasin. Aasta lõpuks jõudsin jälle esisaja hulka, mis lubab Australian Openil otse põhiturniirile saada. Uuel aastal püüan mängida rohkem WTA turniire,” lubas Ani.
Ani tunnistab rõõmsalt, et enesekindlus taastub. Eestlannal on heameel, et pole enam vaja ette võtta tülikat ja väsitavat Aasia-sõitu, sest Austraaliasse pääsuks vajalik edetabelikoht on käes.
“Hooaeg oli pikk, kuid ei saa öelda, et ma nüüd päris läbi oleks. Profimängija tee on juba selline, et alati tuleb olla võitlusvalmis. Tervisehädasid õnneks pole. Jõuluks pääsen koju, kuigi see tähendab ühtlasi valmistumist jaanuari lõpus Tallinnas algavaks föderatsiooni karikasarja turniiriks,” lisas Ani.
“Tulin just õppesõidult ja läks hästi,” väitis Margit Rüütel, kes ainsana Eesti tippudest pole veel hooaega lõpetanud. Tal seisab ees viimane turniir Tšehhimaal. “Loodan jaanuaris juhiload kätte saada, äkki antakse mulle autogi kasutada, sest nii on vihjatud.”
Margit naerab, et seni polnud tal autot tarviski. “Jumal, kui palju on isa mind trenni vedanud. Mul oli nii hea juht omast käest võtta. Ent nüüd tahan ise ratastele asuda.”
Rüütlil jäid tänavu üksikmängu turniirivõidud saavutamata. Korra Itaalias oli ta finaalis, Sutton-Londonis ja Torunis poolfinaalis. Ent paarismängus ei jäänud võidud tulemata.
Siinsed arvepidajad, kes eestlaste võidetud medaleid kokku loevad, panid rõõmuga kirja Rüütli universiaadihõbeda Bangkokist. “Tean hästi, et tennisemaailmas on universiaaditurniir täiesti kõrvaline, kuid mulle andis ta emotsionaalselt palju. Mõnus on olla Eesti koondisega kusagil väljas ja nautida ühistunnet. Pealegi loodan, et Tai kliima aitas valmistuda Australian Openiks,” kommenteeris Rüütel, kes universiaadi pärast jättis ära USA-turnee.
Rüütli aastalõpukoht WTA edetabelis on paari pügala võrra madalam kui elu kõrgeim 181. positsioon. “Aasta lõpus sain kätte mängukindluse, Minskis ja Poitiers’s tuli juba hästi välja. Peale universiaadi oli väike langus, sest kohanemine võttis aega. Hooajaga olen täitsa rahul.” Eesti kolmas reket ei varja, et temagi siht on pääseda maailma edetabeli esisaja hulka. “Suurt suutäit korraga ei võta, esialgu mõtlen kusagil 150 kohast,” hindas Rüütel, kellel pärast aastatepikkusi eksirännakuid on lõpuks kindel treener.
“Koostöö Rene Buschiga on seni kenasti sujunud. Mulle annab see kõvasti enesekindlust ja loodan väga, et aitab sisemist poolt välja tuua. Mentaalne ettevalmistus, nagu Rene armastab öelda. Sealtkandist on sageli midagi puudu jäänud,” võttis Rüütel teema kokku.
