Kaks aastat olümpiavõitja surmast. Mait Riisman, karastunud terasest
Siitilmast lahkunud Mait Riisman, veepalli olümpiavõitja, oli tagahoovis karastunud maailmakodanik.
Riisman oli enamat kui pelgalt olümpiavõitja. Enamat kui ere näide eestlaslikust tahtest, sitkusest, allaandmatusest ja jonnist. Ta oli ka peegel, mis näitas, millised me oleme, kui eneseülistusele kardin ette tõmmata. Terava keele ja otsekohesusega julges ta kuulutada eestlastele nende kadedust, enesekesksust, viha ja sallimatust selle vastu, kes otsustas provintsist suurde maailma minna ja mängida märksa kõrgemat mängu.
„Nii nagu ma üksinduses, kott seljas, noore poisina Balti jaamast Moskvasse läksin, nii ka viis aastat hiljem olümpiavõitjana saabusin – perroonil olid vastu võtmas vaid lähedased, ei lilli ega pasunaid,” sõnas Riisman kord. Ent ta ei näidanud välja kibestumist, muigas ainult. Pasunad ja lilled poleks tema tegudele ju väärtust lisanud.
Suuri tegusid teevad need, kes usuvad enesesse, mitte saatusse, taevaisasse või „tarkadesse”, kelle sõnum kõlab: see on võimatu! On võimatu tulla eestlasena veepallis (trekisõidus, vigursuusatamises) olümpiavõitjaks, sest Eestis ei ole veepalli (trekisõitu, vigursuusatamist). Paraku on teooria üks, praktika teine.
Elu, tänav ja ujula kasvatasid Riismani olümpiavõitjaks, elukunstnikuks ja kultuuriloojaks. Just kultuuriloojaks, sest kuidas teisiti nimetada neid, kes teevad legendaarsest Taganka teatri loojast Juri Ljubimovist dokfilme ja panevad suurepäraselt kirja oma eluloo – tema kirjutet „Veepallur” on pärl.
Tänavaelu ja hoovisport, kaklused teise rahvuse esindajatega ja koolis jamade korraldamine... Nõnda kasvas võitjate põlvkond. Jah, nii mõnigi medal jäi Riismanil kaela saamata, sest elu tahtis elamist ja viin võtmist, aga ta ei lasknud end pisiasjadest häirida. Suurim tegu sai tehtud.
Tagahoovipoiss
„Kasvasin Kopli tagahoovis, kus elas töölisklass,” meenutas Riisman aastaid tagasi Eesti Päevalehes. „Tundsin, et venelased saavad mu kodus peremeesteks, tuli võidelda. Veriseks löödud nina oli tavaline asi. Trennikaaslased olid paar aastat vanemad pikad volaskid, aga harjutada eriti ei viitsinud. Surkisin neid takka, suud palju kinni ei hoidnud. See loomulikult neile ei meeldinud ja eks mind kiusati. Aga nii karastusin ja muutusin üha tugevamaks.”
Kui Tallinnas veepalliosakond lukku pandi, oli Riismanil valida, kas teha spordiga lõpparve või minna Moskvasse. Ta otsustas lahkuda, saata provints sinnasamusesse näitamaks kõigile – ka iseendale –, et ta on „karastatud terasest, mitte koolihoovi tassitud roostetanud plekist, mis kõrgahju ülessulatamiseks ei kõlba”.
„Kes ta tõepoolest oleks olnud ilma Moskva Riikliku Ülikooli meeskonnata,” arutles Riisman raamatus iseenda olemusest, rääkides justkui kolmandast isikust. „Laevastiku madrus? Käinud paremal juhul oma teatrikultuuri arendamas Tallinnasse asumisele saadetud olümpiavõitja sarnaselt – Taganka asemel Vene draamateatris?”
Eks madalalt lendajad nähvasid Riismani ja teiste temasuguste poole: kuradi vant, kodumaa reetur, Eesti sulle ei kõlba. Aga maailmakodanik on hingelt maailmakodanik, ta pole ses süüdi, et tiivad kaugemale kannavad.
Riismani tugevust veepallurina peegeldab järgmine fakt. Kaks nädalat enne 1980. aasta Moskva olümpiat sai ta treeningmängus silmavigastuse ja mängudel osalemine sattus kahtluse alla. Koondise vanemtreener Boriss Popov teatas: „Mait on vajalik mängujuht, sest ta näeb ühe silmaga paremini kui mõni teine kahe silmaga.”
Tippsport annab, tippsport võtab. Saatuse märke nägi Riisman juba kümnend tagasi, kui kurtis: „Süda sai omal ajal hirmsa koormuse. Olen märganud, et 15–20 aastat pärast karjääri lõpetamist tekivad endistel spordimeestel kaaluprobleemid. Mina olen üle 20 kilo juurde võtnud. Pärast 50. eluaastat hakkab paljudel süda streikima...”
***
Mäletad, Mait, et lubasid mulle kaks pitsi viina välja teha? Ühe raamatuarvustuse, teise õige jutu ajamise eest. Pane seal üleval pudel valmis, kui tulen, siis võtame.
