Kais ja Vesik lähevad tiitlit kaitsma

 (2)
Kristjan Kais ja Rivo Vesik
Päevaleht/Pressifoto

Mullu Zagrebis MK-etapi võitnud Eesti parim pallimängutiim asub sel nädalal oma seni kõige vingemat saavutust kaitsma.

Veel enne, kui vollepaar Kristjan Kais — Rivo Vesik Euroopasse järjekordsele turneele läks, andis üks mobiilitootja meestele uued telefonid. Spordi- ja muusikatelefonid. „Mulle meeldib. Kuulan rannas trenni tehes palju muusikat,“ ütleb Vesik. Millist muusikat? „Igasugust. Ma olen rohkem sellise vana kooli rocki mees.“

Aga Kristjan? Vesiku määratlust mööda kuulas Kais vähemasti varem seda sorti raskemuusikat, kus solist “mikrofoni möirgab, ilma et sõnagi aru võiks saada, millest laul”. Nüüd pidi vanem paariline olema veidi rahulikuma soundi sõber.

Täpselt aasta tagasi juhtus see, mis niigi tubli paari Kais ja Vesik päris tegijateks kergitas. Nad olid küll paar aastat olnud päris esiotsa lähedal, kuid mitte võitjad. Zagrebis tuli võit. Pärast Zagrebit hakati rääkima sellest, et Eesti võrkpall — uskumatu küll — jõuab olümpiale. Ja mis veelgi tähtsam — nii meedia kui ka muud huvilised hakkasid vaikselt uskuma, et neilt kahelt võib Pekingis hea õnnestumise korral medal tulla.

Rannavolle tundub mõnus ala. Sundimatu õhkkond, aasta otsa ilusad ilmad, rand, liiv ja lahe publik. Eks ole rannavolle maailma parem spordiala, Rivo?

On ju teada, et nii nagu Kais, nii oli ka Vesik varem tubli tegija saalivõrkpallis. Vanem Kais tuli rannale ära juba päris ammu. Mõtlikuma oleku ja kõrgharidusega Kaisi puhul oli selge, et valik ranna kasuks oli hästi kaalutud. Neli aastat noorema Vesiku puhul tundus, et osa mängis suur juhus ja Kaisi veenmisjõud.

Vesik otsib küsimusele mõnda aega head vastust. „Tead, tule vaata, kui me trenni teeme. Seal näed, kas on mõnus,“ ütleb ta.

Loe Ekspressist, kas rannavolle on vaid fun spordiala