Jaan Martinsoni järelhüüe: Taevasel suusarajal näeme, Lemps!
Lembitu Kuuse on lahkunud… Kui universumis on vähegi õiglust, võetakse just praegu teda, Kuuse Lempsi, seal üleval tugevate käepigistustega vastu, viiakse sauna, tehakse väikesed õlled ja homme kommenteerib ta paradiisi tšempionaadil 50 km eraldistardiga sõitu, klassikalises tehnikas mõistagi.
„Ah, mis, hullu pole, paneme edasi!“ ütlesid sa viimati kui kohtusime. Oli küll hull, kõrvaltvaataja jaoks, aga sinu optimism on ju uskumatu.
Ilmselt nägid sa sisimas tegelikku maailma – omavahelistes jutuajamistes vaagisid sa Eesti sportlaste võimalusi realistlikult – aga välja sa lootusetusel ei lasknud kunagi paista. Ehk juhtub ime, arvasid sa alati.
Kommentaatoripuldis olid sa eriline, eripärane, lembitukuuselik. Nakatav naer, mis sest, et teinekord vales kohas, ei tundunudki sinu optimismi teades kohatu.
Huvitav, ka sa kunagi mõtlesid raskeid mõtteid? Või nägid maailma säärasena, nagu tahtsid näha? Või äkki ongi maailm säärane – helge? Vabanda, kord sa nutsid – Andrus Veerpalu pressikonverentsil, kui avalikustati tema positiivne dopinguproov. Saime aru, sinu maailma must ei mahu.
Said kõigist muredest muigega üle. Mäletad, kui kirjutasin ühel olümpial loo Kuuse Lempsist, kel polnud häält ollagi? Sa naersid ja selgitasid, et õhtul tuleb juua sooja õlut ning kõik läheb korda. Kusjuures läkski.
Üks on kindel, Hadese jõel sa ei sõida, see pole sinu jaoks. Liiga tume. Pigem oled sa pilvepiiril ja veenad Peetrust, et Eesti suusatamine tõuseb ühel hetkel tuhast. Ju tõusebki, kui sina sellesse usud.
Näeme, Lemps, taevasel suusarajal.