Vabariigi valitsuse otsus eraldada Lilleküla jalgpallistaadionile viis miljonit eurot on pealtnäha läbimõeldud otsus. Talupojatarkus ütleb ju, et poolelijäänud asjad tuleb viia lõpule, ja A. Le Coq Arena lõpuniehitamisele on punkt panemata.

Puudub spordiobjektide ehitamise strateegia

Kuid meil on teisigi kaasajastamist või alusmüürist alates ehitamist ootavaid riiklikult tähtsaid spordiobjekte. Kadrioru staadionile eraldas Tallinna linn suvel peetud kuni 23-aastaste kergejõustiklaste Euroopa meistrivõistluste võõrustamiseks 250 000 eurot tribüünide uuendamiseks, ometi on ilmselge, et meie kõige vanem spordiareen lausa karjub abikäe järele. Spordiseltsi Kalevi staadion on pehmelt öeldes koerte jalutamispaik, kuigi kogu see piirkond, kus asuvad veel Tallinna spordihall ja Kalevi spordihall, võiks tunduvalt paremini teenindada kogu meie spordirahvast. Samuti kultuurisõpru, kui tantsijad saaksid seal taas korraldada oma pidusid. Spordiselts Kalev pole staadionile head kosilast leidnud. Kuigi see oleks samamoodi maksumaksja raha väärt, nagu vääris Lilleküla staadion.

Samas pole saladus, et spordiobjektide ülalpidamine on raske ülesanne ning sellega on silmitsi seisnud ka Lilleküla staadion. On pannud hämmastama, kui väikesed omavalitsused on kulutanud peaaegu enamiku spordieelarvest staadionide, hallide või muude objektide ehitamiseks, aga nende majandamine on käinud kogukonnale üle jõu ja sageli napib ka nende kasutajaid. Raha nii-öelda betooni valamine ei tee kedagi õnnelikumaks.

Seevastu riiklikult oluliste ja suurt osa spordirahvast teenindavate spordihallide, staadionide, ujulate, jääareenide ja tervisespordikeskuste ehitamine peaks kindlasti kuuluma vabariigi valitsuse ja Eesti olümpiakomitee ühisesse spordiinvesteeringute strateegiasse. Võib-olla on jalgpallile (seega ka kogu spordirahvale) pakilisemalt tarvis jalgpalli sisehalli kui staadioni mahutavuse suurendamist 15 000 pealtvaatajakohani? Paraku on siiani puudunud tahe ja valmisolek strateegiat koostada, rääkimata selle elluviimisest talupojatarkusele toetudes.

Õiglustunde riivamine

Viis miljonit eurot on sisuliselt investeering tippsporti. Aga missugusest kantslist on välja kuulutatud, et tänu sellele muutub meie tippsport tugevamaks ja edukamaks? Jalgpallifännid saavad korra näha UEFA Superkarikamängul osalevaid tähti ja poisid-tüdrukud paluda kuulsustelt autogramme, mis sütitab korraks emotsioone, aga see on ka kõik.

Meie tippsportlastel on aasta-aastalt üha raskem rahvusvahelises konkurentsis sõna sekka öelda. Seda näitab ka see, kui raske on teenida olümpiapiletit. Isegi mitmed meie traditsiooniliselt läbilöögijõulised alad kiratsevad. Noorte saavutusspordi arendamisel puudub riiklik strateegia (loe: rahastamine). Nii võrkpalli kui ka korvpalli koondmeeskond on pidanud Euroopa meistrivõistluste finaalturniiriks valmistumisel sirutama riigi poole abivajaja käe lootuses, et ehk eraldatakse raha. Seda on heast tahtest tehtudki. Kuid nn sportmängude edufond, millest on aastaid räägitud, on siiani loomata.

Viie miljoni euro eraldamisega Lilleküla staadionile langetas vabariigi valitsus emotsionaalse otsuse, milles on raske näha ratsionaalsuse iva. Jalgpall lihtsalt võitis õnneloosis. Spordirahvas, kes ei tegele jalgpalliga, aga kellele ka jalgpall korda läheb, tundis aga, kui valusalt otsus nende õiglustunnet riivas.