Gröönimaa jooksumaraton. Kas ainult hulludele?


Gröönimaa jooksumaraton. Kas ainult hulludele?
Marju Villak Russelli liustiku eesFoto: erakogu

Enamik meist on kuulnud suusaretkedest ja suurtest liustikest Gröönimaa lõpututes avarustes. Inimesed matkavad seal, trotsides lumetorme ja tuisku. Aga joosta Gröönimaal maratoni?

2011. aastal käisid esimesed kaks eestlast Gröönimaa jooksumaratonil ja hiljem on seal käidud veelgi. Oma muljetest ja jooksupisikust räägib harrastussportlane Marju Villak.

Kas sinu maratonide hulgas on veel mõni sama ekstreemne kui Gröönimaa?

Lisaks Gröönimaale on erilisemad jooksud olnud 155 km Islandi mägismaal ja Laulasmaa Ultra 168,8 km. Praegu meeldib mulle rohkem joosta, kaart käes, olen käinud 24 tunni rogainidel ja arvukatel lühematel distantsidel. Enam ma plaani järgi ei treeni, naudin liikumisrõõmu, eesmärk on sörkida-kõndida iga päev 8−15 kilomeetrit. Suviti käin orienteerumispäevakutel nii palju kui võimalik, vahel harva satub mõni maastikujooks ka sekka.

Milline oli Gröönimaal kohapealne programm ja kuidas nägi vaja rajatutvustus, oli see kohustuslik?

Programm on üsna külluslik. Esimene asi on breefing, mis toimub ühes suuremas ruumis, räägitakse ilmast, ohutusest ja eelseisvast programmist. Ühel õhtul enne jooksu jagatakse kätte stardimaterjalid ja pakutakse rikkalikku õhtusööki Rootsi lauas. Rajatutvustus käib nii, et osalejad pakitakse bussidesse ja viiakse ringsõidule mööda maratonirada, tehakse peatusi – näeb ära kogu trassi, välja arvatud liustikuosa, millest jalutatakse läbi esimene jupp ja tutvustatakse liustikul liikumise reegleid. Lisaks näeb programm ette veel õhtusööki grööni rahvusroogadega (peamiselt erinevad kalad ja krevetid, aga ka põhjapõder, muskusveis ja vaal) ja maratonijärgsel päeval matka 400 m kõrgusel linna kohal kõrguvale mäele. Mõõduka tasu eest sai vabadel päevadel juurde osta ekskursioone, mina käisin Russelli liustikku vaatamas.

Seotud lood:

Kuidas oli korraldatud rajateenindus ja tagatud turvalisus?

Rajateenistuse kohta võiks öelda, et kõik vajalik oli olemas. Mulle liigsed tuled ja viled maratonidel ei istu niikuinii, seega minu jaoks üsna ideaalne võistlus. Olemas oli turvatunne, soe jook ja piisavalt süüa. Liustikul oli rada maha märgitud lippudega, millest tohtis mööduda ainult ühelt poolt, see pool oli kontrollitud ja lõhedevaba. Terve maratoni vältel sõitis maastikuautoga mööda trassi edasi-tagasi arst, kes igal möödumisel uuris, kas kõik on korras.

Vaated olid kogu aeg sellised, et aaahhhh! Lõpus tuli mul millegipärast tahtmine laulda, aga ma olin juba ennast nii soodaks jooksnud, et mul ei tulnud meelde ühtegi laulu peale Eesti hümni − laulsin siis seda. Finiš oli kohe majutuskoha ukse juures, seega sai kiiresti sooja. Köhisin pärast lõpetamist terve ülejäänud päeva. Mingil määral said hingamisteed kahjustada küll, aga järgmisel hommikul polnud enam midagi viga.

Pikemalt loe Marju Villaku muljeid Gröönimaa maratonist ajakirjast Sport.