Ekstreemsportlastel ei ole kohta katuse all

Rulajatel ja BMX ratturitel on talve saabumisega kitsas käes. Olemasolevad sisehallid ei suuda kogu harrastajaskonda ära mahutada.

Kohalikud omavalitsused on tormiliselt laienevat harrastajaskonda arvestanud ning pea igasse linna ja külasse rampe ehitanud, olgu nad siis korralikumad või tagasihoidlikumad, kuid lume ja tuisuga jääb uljaspeadel ruumidest vajaka.

“Vaid käputäis sisehalle on Eestile kindlasti liiga vähe,” sõnas Tallinna Nõmme piirkonna noorsootöö koordinaator Marko Ool, kelle hallatavas Pääsküla noortekeskuses asub ainus Tallinna ekstreemsportlaste sisepark. Lisaks kohalikele külastavad seda ka noored mujalt Eestist ning suursündmuse Simpel Sessioni ajal käib rahvusvahelist seltskondagi. Koolivaheaegadel peavad mõned huvilised lausa ukse taha jääma.

Maksimaalselt mahutab Pääsküla hall Ooli hinnangul 40 rulajat ning 20 ratturit.

350-ruutmeetrisel maapinnal jääks arvutuslikult igale rulasõitjale sõiduruumi keskmiselt kaheksa, ratturitele 18 ruutmeetrit. Oma ruumi võtavad veel erinevad “obstaaklid”.

“Kõik loomulikult korraga ei sõida. Nad on niivõrd kultuursed, et reguleerivad ise oma liiklust,” sõnas Ool, kellele pealinna rulabuum ainult heameelt valmistab.

“Mõnes mõttes tuleb see meile kasuks, sest pargi külastatavus on alati garanteeritud. Kuid peame ka tulevikule mõtlema,” lisas ta.

Alternatiivina veedavad rulajad aega kaubanduskeskuste parklates, kus nad ei jää turvameeste reageerimiskiiruse tõttu kunagi pikalt paikseks.

“Lõhute siin betooni, minge ära!” kirjeldas 19-aastane rulaja Jaanus tüüpilist parklasõidu lõppvaatust. Juba paar aastat on Jaanus koos sõpradega oma “reilid” kaasa võtnud ning Kristiine kaubanduskeskuses sõitnud, kuna turvaülema loal eraldati neile seal lindiga spetsiaalne maalapp. Külm küll näpistab, kuid vähemalt on katus pea kohal.

“Jäätunud reilil libisebki paremini,” lisas Jaanus. Kuid samuti jäätub ja läheb pikapeale hapraks ka rulalaud ise.

Tartus harrastasid kohalikud tihti laulukaare treppidel liuglemist, kuni viimaks selline naljatamine ära keelati.

“Lõputult ei jaksa muidugi flati’i nühkida (siledal maal sõita — G.L). See on nagu kuiv trenn,” märkis tallinlane Silver.

Rulaparke ehitava OÜ Sessionramps juht ning suurürituse Simpel Session peakorraldaja Mario Kalmre tuletab sõitjatele meelde, et sisehallid taevast ise alla ei kuku.

“Siseparkide rajamine vajab tugevat initsiatiivi. Ühtegi ebatraditsioonilist spordirajatist linn üles ei ehita,” ütles ta. “Sessionrampsil üksinda ei ole sellist võimu, et omavalitsustele ideed maha müüa. Kui inimesed leiavad ruumid ja sponsorid, ehitame meie ainult pargi üles.”

Asjaosaliste sõnul vajaks Eesti ühte suurt keskset halli, nagu näiteks Helsingis on pommivarjendisse ehitatud Kontula sisepark.

“Kujutan ette, et selliste ruumide leidmine on paras pähkel.

Kuid üks korralik tuhanderuutmeetrine projekt tuleks tõepoolest töösse viia,” kinnitas ka Mario Kalmre.

2003. aastal Tartusse Karlova linnaossa rajatud Smart Skatehallil lõpeb detsembris rendileping.

Vendade Mario ja Risto Kalmre eestvedamisel 430-ruutmeetrisele pinnale rajatud ekstreemspordipargi üürilepingu lõppemise kasutab laiendamiseks ära noortega hoonet jaganud AS ABB ehitus.

“Ega me väga vastu punninud,” sõnas MTÜ Elamussport ning OÜ Sessionramps juht, Tallinnas elav Mario. “Mina ei jõua teises linnas enam asju ajada. Nüüd tuleb tartlastel endil käised üles käärida ja tegutsema hakata. Neil on selleks samasugused võimalused kui meil omal ajal olid.”

Peamiselt rulajatele suunatud, kuid ka ratturite ja rulluisutajatega arvestanud rulapargi kadumine jätab Tartu linna ja ümbruskonna trikitajad mõneks ajaks katuseta, sest uut projekti linnavalitsus esialgu ei toeta.

“Öeldi, et praegu pole uuele sisepargile sobivat kohta. Võib olla same kahe-kolme aasta pärast,” märkis rulahalli administraator Ekke Eller.