Kuigi Eesti on viimasel kümne aasta jooksul igalt 3D MMilt ühe medali võitnud, jõuti seekord esmakordselt poodiumile lihtvibu klassis ja samuti on ajalooline, et korraga võideti kaks medalit. 30 osalenud riigist jõudis poodiumile 13 ja Eesti oli oma medalitega üldarvestuses 8. kohal. Rohkem kui kaks individuaalmedalit võitsid ainult Itaalia ja Prantsusmaa.

3D formaat tähendab, et laskmine toimub maastikul ja erinevatelt distantsidelt lastakse 3D loomakujudesse. Finaalid olid seekord siiski kesklinnas. Antud formaadis võisteldakse 4 erinevas vibuklassis (pikkvibu, lihtvibu, vaistuvibu ja plokkvibu). Vibuspordi 3D formaadis korraldab maailmameistrivõistlusi 2 alaliitu – IFAA ja WA (ehk World Archery, endine FITA). Antud maailmameistrivõistlused toimusid World Archery egiidi all. Senini ongi Eesti Vibuliidule just 3D formaat ja pikkvibu klass MM medalite arvult läbi ajaloo edukaim olnud - nüüd siis kokku juba seitse medalit kuuelt MMilt.

Inglismaalt pärit Steve Morley on Eestis elanud üle kümne aasta ja Eestit esindanud juba 2008. aastast. 2009. aastal tuli ta World Archery 3D maailmameistriks, toona pikkvibuga. Nüüd võistles ta teises vibuklassis, kuid suutis siiski 51 mehe hulgas ennast pronksmedalile lasta. Finaali vastaseks oli kodupubliku ees võistelnud prantslane David Jackson. Morley lasi pronksimatšis tugevalt ja alistas vastase 36:26 (maksimaalne punktisumma on 44).

Morleyga sarnaselt oli ka Ülle Kellal juba varem MM medal kodus olemas - pronksmedal aastast 2013. Nüüd kohtus ta finaalis pikkvibu naiste klassis juba legendiks saanud itaallanna Giulia Barbaroga. Finaal oli väga põnev - esimeses märgis oli seis 5-5, teises lasid mõlemad 8-8, kuid kolmandas lasi Barbaro 10 ja Kell 5, neljandas lasid nad taas 5-5. See tähendab, et 26-31 lõpptulemus andis Kellale siiski karjääri kõrgeima koha ja Eesti naiste esimese hõbemedali 3D MMilt.

Samuti pikkvibu naiste klassis võistelnud Inge Sirkel-Suviste lõpetas eelringi 6. kohaga ja 1/8 elimineerimisringi 2. kohaga. 1/4 elimineerimisring nii edukas ei olnud, kuid lõppkohaks siiski kõrge 7. koht. Kadi Koort (vaistuvibu naised) lõpetas võistluse 23. kohaga ja Aleksander Atonen (lihtvibu mehed) 45. kohaga.

Lisaks eelmainitule on Eestile veel varasemalt medaleid toonud Aare Lauren (kuldmedal, 2007) ning Katrin Virula (pronksmedalid 2015 ja 2011).