"Minu tee spordi toetamise juurde algas 90-ndatel, kui osutasin turvateenust ja seda tihtipeale sponsorluse korras. Olen elu aeg järginud põhimõtet, et tuleb oma kümnis anda tagasi sellesse ühiskonda, kust sa oma tulu oled teeninud. Selleks on mul kaks liini - üks on heategevusfond Dharma, mis toetab lapsi ja suurperesid ning teine sport," ütleb Sõõrumaa.

"Ühega esimestest juhtumitest oli naljakas lugu. Osutusin Männiku karjääris toimuva motokrossi Eesti meistrivõistluste sponsoriks. Mingi noorteklassi sõidu ajal loositi kohapeal sponsorite vahel välja auto, väike 130 000 krooni maksev Renault. Oli 30 startijat, iga sponsor tõmbas ühe sedeli. Kelle sedel lõpetab esimesena, see saab autovõtmed endale. Kahte esimest sedelit välja ei tõmmatud ja kolmas oli minu oma. Pikalt neljandal kohal sõitnud Edik Kuusk tõusis lõpusirgel kolmandaks. Läksin Ediku juurde ja ütlesin, et pool autorahast on talle."

Sõõrumaa juurde sponsorlustaotlusega minnes peab noor sportlane eelkõige oma tulusid ja kulusid adekvaatselt hinnata oskama. "Toetan inimest, kes mõtleb kaasa ja saab ise ka aru, kust raha tuleb ja läheb ning kus näen juba toimivat süsteemi. Kui sportlase tegelik eelarve on 100 000 ja ta küsib minult 10 000, aga see tema eesmärgi ei täida, siis on see mutiauku läinud raha. Inimesel peab olema eelarveline mõtlemine ja võime adekvaatselt oma eesmärki ja kulusid hinnata," räägib Sõõrumaa.

Endiselt tenniseliidu presidendilt on palju abi saanud mitmed meie tipptennisistid, eesotsas Jürgen Zoppi ja Kenneth Raismaga.

"Üks sportlane, kelle karjääri ma olen nullist aidanud, on Kenneth Raisma, keda mina koos Andres Kuhiga esimest korda märkasin. Ta oli 10-aastane Tartu poiss ja mängis alamõõdulisel väljakul. Tõin ta Tallinna, organiseerisin õppimise, elamise ja treenimisvõimaluse. Sain aru, et selliseid mehi nagu Toomas Leius kerkibki heal juhul esile iga 50 aasta tagant. Kui olin tenniseliidu president, elas ka Jürgen Zopp rasked ajad just tänu minule üle," ütleb Sõõrumaa.

Vanematest tegijatest on Sõõrumaa toetanud näiteks Kristina Šmigun-Vähit ja Aleksander Tammertit. Samuti on ta suure panuse andnud Eesti võrkpalliellu.

"Algusaegadel toetasin palju massiüritusi, mida turupõhimõttest lähtuvalt poleks tollases Eestis saanud läbi viia. Tõin siia maailmanimesid - Edwardsid ja Holmid. Hiljem sai sport nii südamelähedaseks, et tahtsin lihtsalt näha noorte inimeste kasvamist ja arenemist, nende Eesti ühiskonnas autoriteediks muutumist - sealt tulid Šmigun, Tammert ja Pärnu võrkpalliklubi. Nii see laev liikuma läks."