Eesti sportlaste raskemad vigastused: mälukaotused, rahvuslik nina ja ratastooli aheldanud seljatrauma

 (7)
Eesti sportlaste raskemad vigastused: mälukaotused, rahvuslik nina ja ratastooli aheldanud seljatrauma
Mikk Pahapill pärast kukkumist 2012. aasta sise MM-il.Foto: AFP/SCANPIX

Vigastustest ei saa spordis üle ega ümber. Eesti sportlaste, eriti jalgratturite ja motomeeste erinevatest traumadest saaks kokku panna suisa paksu 400-leheküljelise leksikoni. Mõned vigastused tõusevad aga ajaloos rohkem esile, olgu siis vigastuse tõsiduse või eriti halva ajastuse tõttu.

Delfi sporditoimetus noppis Eesti spordi lähiajajaloost välja tosinkond suuremat tagasilööki. Alustagem kahest viimasest luumurrust, mis tabasid meie paremaid sportlasi - Tanel Kangertit ja Kelly Sildarut - vaid mõnenädalase vahega käesoleval maikuul.

Kangerti kokkupõrge liiklusmärgiga

Itaalia velotuuril heas hoos olnud Kangert sõitis 15. etapil otsa liiklusmärgile, murdis küünarluu ja oli sunnitud tuuri katkestama. Uuringute järel avaldas Astana tiim kurva tõe: eestlase sõidud on selleks hooajaks sõidetud, sest paranemiseks kulub umbes kuus-seitse kuud. "Tulen tagasi tugevamana kui varem. Te veel näete mind!" lubas rattaproff sotsiaalmeedia kaudu fännidele.

Kelly Sildaru rangluumurd Lapimaal

Pisut väiksema tagasilöögi, kuid siiski tagasilöögi pidi vastu võtma mõned nädalad varem freestyle-suusataja Kelly Sildaru, kes murdis Lapimaal treenides rangluu. Kelly ei saanud korralikult reili peale, libises ja kukkus õlale. Esialgsete prognooside kohaselt peaks luu kokku kasvama nelja-viie nädalaga, kuid väärtuslik treenimisaeg seegi. Suve hakul, kõige magusamal uute trikkide õppimise ajal...

Kelly Sildaru pärast kukkumist, jääkott õlal. Kuvatõmmis Sildaru videoblogist
Seotud lood:

MM-etapi treeningult eluks ajaks ratastooli

2005. aasta motokrossi MM-etapil Hollandis takerdus Avo Leoki Suzuki tsikkel MX3 klassi vabatreeningul trampliini lõpus vihmasajust pehmesse rajapinnasesse, krossimees paiskus tsikli seljast maha, ratas ise lendas talle järgi. Leok ei jõudnud eest ära põigata ning sattus murdunud selgrooga haiglasse. Arstide sõnul oli mehel paigast nihkunud veerand selgroogu. See oli 11.-12. lüli vahelt murdunud ja lõiganud läbi närvi. Üsna pea oli selge, et oma jalgadele Leok enam ei tõuse.

Saatus pole helde olnud ka teiste Leoki motodünastia esindajate Aigari ja Taneliga. Aigari elu raskeim trauma oli 2010. aasta Itaalia meistrivõistluste etapilt kukkumise tagajärjel saadud maksarebend. Haiglavoodis vedeles Aigar pikalt ka 1998. aastal pärast USA-s treeningul saadud seljavigastust. Tanel, kel karjääri jooksul puruks olnud nii jalad kui käed, sai raske seljapõrutuse 2011. aastal Inglismaa MM-etapil, kui konkurent talle tsikliga otsa hüppas.

Kristina Šmigun-Vähi mootorsaaniõnnetus

Suusakuninganna rangluumurd kaks kuud enne 1998. aasta Nagano olümpiamänge on kahtlemata üks Eesti spordiajaloo tobedamaid vigastusi. Ajal, mil sportlane peaks end hoidma kui vati sees, istus Šmigun-Vähi 1. jaanuaril mootorsaanile, kukkus ja murdis rangluu. Kristina abikaasa Kristjan Thor-Vähi on tagantjärele Kroonikale rääkinud, et kartis treenerist äiapapalt Anatolilt selle eest vastu hambaid saada.

Kristina alustas Soomes Vuokkattis taastusravi, kuid ponnistustest tippvorm taastada piisas vaid 30 km vabatehnikasõidu 46. kohaks.

Andrus Aug murdis puusa, rangluu ja sõrme

Giro d'Italia sai 2004. aastal saatuslikuks ka Andrus Augile, kes sai tuuri 6. etapil seitsmenda koha, kuid kukkus pärast finišit nii raskelt, et toimetati purunenud puusa, rangluu ja sõrmeluuga kiirabiga haiglasse. Paranemine oli õnneks kärme - vähem kui kaks kuud pärast kukkumist tegi ta juba maanteel pikki treeninuid ning augustis startis ta Ateena olümpia ühisstardiga sõidus, kus siiski katkestas.

Augi kukkumine video lõpuosas:

Rene Mandrile said saatuslikuks pidurid

Jälle Giro d'Italia. Tundub, nagu oleks sellel 108-aastase ajalooga velotuuril eestlastega mingi kana kitkuda. 2008. aasta kuues etapp. Olles jooksikute grupiga eest ära saanud, lakkasid Mandril ühtäkki pidurid laskumisel töötamast. Kiirus oli suur. Konkurendid hakkasid kurvi võttes pidurdama. Renel oli valida, kas kihutada vastu kahjuseina või rajapiiret. Ta valis rajapiirde.

Tulemus: kopsus auk, roie, ranne ja kolm lülisamba ogajätket murdunud. "Vähemalt saan siin haiglas itaalia keelt õppida," oli Mandri Õhtulehega rääkides optimistlik. Hiljem selgus, et mehaanikud olid pannud Mandri alumiiniumratastele karbonrataste piduriklitsid. Vigastuspaus kujunes kolme kuu pikkuseks.

Riho Suuna kohtumine kohtunike võrriga

1985. aasta Nõukogude liidu tuuril sõitis grupi eesotsas rüganud Riho Suunale pimedas kurvis otsa vastassuunas liikunud kohtunike mootorrattas, õigemini võrr. Tol aastal Eesti parimaks meessportlaseks nimetatud Suun murdis reieluu.

Ksenija Balta viieaastane paus tiitlivõistlustelt

Rio olümpia kaugushüppe kuuenda naise karjääri õnnetuim päev oli 19. veebruar 2011, kui ta tundis Kuldliiga etapil Tallinna spordihallis viimast hüpet sooritades jalas valusähvatust. Alguse sai pikk põlvevigastuse saaga, mis ei lasknud eestlannal tiitlivõistlustel osaleda viis aastat, alates tolle aasta sise EM-ist kuni 2016. aasta sise EM-ini.

Pahapill EM-i areenilt otse haiglasse

2012. aasta Istanbuli sise MM-il kukkus tõkkejooksus õnnetult mitmevõistleja Mikk Pahapill, kes viidi areenilt otse haiglasse, kus tal diagnoositi õlaliigese nihestus. Algas võidujooks ajaga, sest hooaja põhieesmärk oli Londoni olümpia, millest ta siiski juuli lõpus loobuda otsustas.

Ahjupera jalg kahest kohast puru

2009. aasta 31. märts. Ungari liigakarika kohtumises Fehervar - Györi ETO sõitis esmakordselt Györi algrivistusse kuulunud Ahjuperale spagaadiga sisse vastaste vasakkaitsja. Esimene jalg läks eestlasest mööda, teine aga sadas otse säärde. Jalaluu hoobilt kahest kohast katki.

"Niivõrd võigas pauk, et kui keegi tahaks mulle pilti või videot näidata, keelduksin kindlasti," ütles Ahjupera haiglavoodist Õhtulehele.

Alles veebruaris oli Ahjupera Györiga sõlminud kolme- ja pooleaastase lepingu ning ravis siis veel reievigastust. Pärast järjekordset tagasilööki naasis ründaja platsile alles järgmise aasta juulis.

Stepanovi ja Operi peapõrutused

Andrei Stepanov ja Andres Oper jagavad sarnast kogemust. Mõlemat on karjääri jooksul tabanud raske peatrauma. Stepanov sai peapõrutuse 2008. aasta septembris Belgia - Eesti MM-valikmängus Liege'is, kui talle lendas otsa praegune Manchester Unitedi täht Marouane Fellaini. Stepanov kaotas teadvuse ja viidi kiirabiga haiglasse. Kaitsja on hiljem tunnistanud, et pilt tuli ette alles kiirabiautos, mälust olid pühitud viis minutit enne ja peale kokkupõrget.

Oper põrkas 2013. aasta veebruaris Eesti - Šotimaa sõprusmängu 10. minutil kokku vastaste vasakkaitsjaga. Talle osutati platsi serval arstiabi, kuid lubati poolaeg lõpuni mängida. Vaheajal aga hakkasid ilmnema mäluhäired ja koondise doktor Kaspar Rõivassepp käskis ründaja välja vahetada. "Kümme minutit tagasi sain internetist teada, et kaotasime 0:1" tunnistas Oper järgmisel päeval telefonitsi ajakirjanikule.

Marouane Fellaini ja Andrei Stepanov. Foto: REUTERS/SCANPIX
Andrei Stepanov Belgias kanderaamil Foto: REUTERS/SCANPIX

Poomi põlv, Piiroja nina

Et kallist ruumi kokku hoida, ei hakka me siinkohal jalgpallurite Mart Poomi ja Raio Piiroja kõiki vigastusi üles lugema. Lugematul arvul kordi operatisoonilaual käinud koondise raudvarad kannavad enda küljes kehaosi, mis rahvasuus on ristutud "rahvuslikuks põlveks" ja "rahvuslikuks ninaks". Piiroja ninaluumurrud olid lausa nii legendaarsed, et raiuti nutikalt ka mehe elulooraamatu kaanele. "Ninamees Raio, õhuvõitleja" kannab see pealkirja. Eesti koondise fännidele jagati Raio lahkumismängul prille, mis sümboliseerisid kaitsjale korduvalt mängudel kaaslaseks olnud näomaski.

Raio Piiroja 2008. aastal Eesti - Iisraeli mängul. Foto: Arno Saar, Õhtuleht