Dopingudiileri karistus Eesti moodi: trahv 430 eurot

Prokuratuur kinnitas, et üks suvel piiril rekordilise dopingulastiga vahele jäänud mees oli rammumees Rauno Heinla. Teine oli Eesti Päevalehe andmetel Rauno Heinla isa Raul - tema süüasja uurimine lõppes rahatrahviga.

Maksu- ja tolliamet (MTA) raporteeris suvel ilmse uhkusega, et piiril avastati rekordiline kogus dopingaineid. Tubli töövõit! Ent edasi kulus peaaegu pool aastat, enne kui meediale avaldati ekspertiisi tulemused: jah, tegemist oli tõesti androgeensete ja anaboolsete steroididega, millel pole Eestis müügiluba. Seejärel saabus taas pikk vaikus.

Nüüd viimaks hakkab lugu lahenema: sel nädalal kinnitas prokuratuur Eesti Päevalehele, et rammumees Rauno Heinlale on esitatud süüdistus ravimite ebaseaduslikus käitlemises, mida võib karistada rahatrahvi või kuni kolmeaastase vangistusega. Raul Heinla kriminaalmenetlus lõpetati kuu aega tagasi oportuniteedi korras (avaliku menetlushuvi puudumise tõttu) ja talle määrati trahv 430 eurot.

Mis täpselt juhtus? Mullu 12. juunil jäi Soome Meistrite liiga etapile sõitnud kuuekordne Eesti meister Heinla Tallinna sadama D-terminalis vahele väga suure koguse dopinguga. Ta üritas madratsisse peidetult üle piiri vedada 9540 ampulli (1 ml ja 1,5 ml), 100 pudelit (10 ml) ja 1400 tabletti.

Võistlusest loobuda Heinlal siiski ei tulnud, ta saavutas Soomes tippmeeste Krzysztof Radzikowski ja Žydrūnas Savickase järel kolmanda koha. Ta ei jätnud jonni ka dopingainete smugeldamises. 25. juunil pidasid MTA Põhja tollipunkti töötajad Soome sõita kavatsenud Raul Heinla uuesti kinni. Tema sõidukis oli alkoholikastidesse peidetud 1009 pudelit (10 ml), 150 ampulli (1 ml) ja 198 pakki (10 mg) keelatud aineid.

Nagu apteegilaos

Tegemist on tõesti märkimisväärsete kogustega. „Mul oli tunne, nagu oleksin sattunud apteegilattu,” muigas dopinguekspert Kristjan Port, kes käis konfiskeeriutud aineid oma silmaga kaemas. Selle laadungiga võinuks ekstrapaueri anda sadadele tipp- või harrastussportlastele, nentis ta. Pakkide peal on kirjas tuntud keeluained stanosolool, nandroloon, metaan, testosteroon, ent täpse koostise kohta selgust pole. Ilmselt pärinevad ravimid mõnest Ida-Euroopa endisest tabletivabrikust ja otsisid teed lääne turule. Nüüd ootab neid hävitamine.

Heinla rõhutas, et pole ise dopingut kasutanud. Kõik küsimused dopinguveo ja uurimise kohta jäid vastuseta.

Suvel eitas Heinla enda seotust juhtunuga. Kui Eesti Päevaleht temaga hiljuti uuesti ühendust võttis, ei soovinud jõumees telefonitsi vestelda ja rõhutas saadetud e-kirjades, et pole ise dopingut kasutanud ega dopingukontrollis põrunud. Kõik küsimused dopinguveo ja uurimise kohta jäid vastuseta. Heinla ei nõustunud väitega, et teema meedias lahkamist saab põhjendada avaliku huviga. „Minu persoon ei ole avaliku huvi objekt,” märkis ta pikas kirjas. Muu hulgas arutles ta selles kirglikult SMS-laenuvõlglaste suure hulga ja riigi hoolimatu suhtumise üle ning soovitas lugeda Bernard Gui raamatut „Inkvisiitori käsiraamat”.

Eesti Antidoping (EA) tunneb loo vastu huvi, kuid on sunnitud ootama, sest neile ei kinnitata isikute nimesid enne menetluse lõppu. „Meil pole võimalik mingit võistluskeeldu või karistust rakendada, kuna selge info puudub,” lausus EA juhatuse liige Elina Kivinukk. Kuna rammumeeste sport ei kuulu olümpiakomitee alla ega allu rahvusvahelise antidopingu organisatsiooni reeglitele (WADA), ei saaks EA Heinlat ilmselt karistada. Ent oleks võimalik ette võtta dopinguvedajatega koostööd tegevad sportlased, kes on WADA nimekirjas. Rammumeeste profiliigas pole doping lubatud, kuid reaalset kontrolli tehakse haruharva, teadaolevalt ainult MM-il.

Kivinukk lisas, et rammumeeste puhul sõltuks karistamine alaliidu huvist. Paraku lõpetas Eesti professionaalsete rammumeeste ühing just eelmisel suvel tegevuse. Ühe eestvedaja Janek Tobi sõnul sai otsa nii entusiasm kui ka raha, Heinla loost ei olnud ta enda väitel midagi kuulnud.

Heinla hiilgavas vormis

Varem rammumeeste Meistrite liigas kaasa löönud Rauno Heinla on otsinud uusi väljundeid. Tunamullu võitis ta esimese eestlasena pärast Andrus Murumetsa rammumeeste Meistrite liiga osavõistlusi, olles parim Eestis ja Leedus toimunud etappidel. Eelmisel hooajal sai ta juunis Soomes kolmanda koha, kuid rohkem pole selles sarjas osalenud. Kuuldavasti on põhjus selles, et võistluste korraldajad said võimalikust seadusrikkumisest teada ja kuna keegi neist ei taha dopingulooga kuidagi seotud olla, pole Heinlat enam jõuproovidele kutsutud.

See-eest osales ta juulis rammumeeste jõutõmbe MM-il, kus tuli 435 kiloga kolmandaks. Võrdluseks: olümpiakomitee tiiva alla kuuluvate ja WADA antidopingu programmiga ühinenud jõutõstjate ametlikud rekordid on Eestis 360,5, Euroopas 390 ja maailmas 397,5 kilo. Heinla tegeleb usinalt lamades surumisega, oma keharaskust, 130 kilo, on ta surunud järjest 26 korda ja 100 kilo 48 korda.

REPLIIK: Kas tahame dopinguga võidelda või mitte?

Kui Eesti tahab tõhustada võitlust dopingainete kasutamise ja levitamisega, tuleb muuta seadusi. Piirivalve saab kätte rekordilise koguse spordis keelatud aineid ja ühele asjaosalisele määratakse karistuseks kõigest 430 eurot. Millise sõnumi see saadab? See on ju leebe näpuga viibutamine, mitte tõsine heidutus. Rahatrahv mõjub ainult siis, kui see korralikult tengelpunga pihta lööb. Probleem on ka selles, et seadustes pole dopingaineid piisavalt täpselt määratletud, mis jätab advokaatidele manööverdamisruumi. Ja info peaks kiiremini dopinguküttideni jõudma, muidu ei saa nad kuidagi reageerida. Aga kui me oleme rahul jõusaalides vohava ja inimeste tervist ohustava dopingukultusega ning meile pakuvad pinget viimasel ajal ühe tihedamini meie tippsportlaste seas puhkevad skandaalid, siis on kõik kõige paremas korras. Siis pole vaja lillegi liigutada. Valik on meie. Märt Roosna