DELFI LONDONIS: Kommentaar: Miks ma usun, et Erika medalid ja varustus Eestisse tagasi ostetakse
Täna müüakse Londonis Sotheby's oksjonimajas Sporting Memorabilia Auctions raames maha Erika Salumäe 1988. ja 1992. aasta olümpia kuldmedalid ning hulganisti meie rahvuskangelasele kuulunud võistlusvarustust.
Lennukis teel Tallinnast Londonisse Erika raamatut lugedes tabasin end mõttelt, et Neinar Selil ja tema seljataha koondunud ärimeestel on ikka ülisuur tõenäosus need asjad Eestile ja Tartus asuvale spordimuuseumile alles jätta. Kohe selgitan, miks.
Kujutlesin end korra ise oma olümpiaga või muu ajakirjanikutööga kogutud esemeid - akrediteeringuid, maskotte, mängukavasid jms müümas. Mulle isiklikult on need kõik (eriti näiteks Londoni olümpia, Wimbledoni või 2012 Hispaania ralli akrediteeringud) väga kallid ning et ma need maha müüks, peaksid mul näpud ikka väga põhjas olema. Selles suhtes saan ma Erikast väga hästi aru. Kui on vaja, siis on vaja.
Aga kohe üldse ei saa ma aru inimestest, kellele tema medalid nii korda lähevad, et nende eest ligi 10 000 naela välja käivad. Ainult eestlastel (täna EOK-d esindaval Neinar Selil) saab olla nendega nii suur side. Mida hakkab eestlanna olümpiamedalitega peale täiesti tavaline spordikollektsionäär, kes pole Erika võidukaid kaadreid isegi Youtube'ist näinud? Tavalist kollast trekiratast, millega võideti olümpial kuldmdedal?
Mis lõbu on seinal näha rippumas kellegi olümpiaakrediteeringut (Erika Barcelona oma on ka homme müügis), keda sa isegi ei tunne? Medalit, mida sa pole ise teeninud?
Pururikkaid ja püstihulle (üks ei välista teist) on muidugi olemas. Siiralt loodan, et sellised täna Neinar Seli üle trumpama ei hakka. Teatud piirini võiksid nad hinda muidugi üles kruvida, et ka Erika oma vajaliku rahasumma kätte saaks. Aga oleks äärmiselt kahju, kui meie killuke spordiajalugu võõrastesse kätesse satuks. Kui see helde inimene neid just Eestile annetada ei taha...
Igal juhul saab täna põnev olema. Ajakirjaniku seisukohast võin kindlalt väita, et see on üks veidramaid ja kummalisemaid tööotsi, millele üks spordireporter sattuda võib.
