Eesti alustas pronksimängu suurepäraselt. Kaitses toimiti ühtselt, Gerda Staal tõrjus hästi ning rünnakul tegutseti rahulikult ja kannatlikult. Väravaid tuli erinevatelt positsioonidelt – Karina Mere, Karina Adissova, Anastassia Volkova, Teele Utsal ja veel kord Adissova viisid Eesti 5:0 ette!
Suures eduseisus muututi veidi lohakaks ja Luksemburg omakorda aktiviseerus. Veel 14. minutil tegi Staali söödust alanud suurepärane kiirrünnakuvärav Selma Reini käe läbi seisuks 7:3. Ent kaks minutit hiljem oli vahe minimaalne ja peagi 8:8. Volkova viis Eesti uuesti ette, kuid Luksemburgil oli hoog sees ning viimase sekundi tabamusega mindi pausile vastaste 12:10 juhtimisel.
Teise pooltunni algul ei saanud eestlannad kuidagi rünnakut toimima, kuniks põlvalannad Utsal ja Rein hakkasid kaugelt tabama. Viimase vise tõi 42. minutil tabloole viigi 15:15. Luksemburglannad kasutasid hästi ääri ja võimsas hoos oli nende väravavaht Alina Huremovic, kes hiljem valiti kogu turniiri parimaks puurilukuks.
Pidevalt tagaajaja osas olles ei lõpetatud võitlemist ka siis, kui paar minutit enne lõppu jäädi 19:22 taha. Mere ja Utsali väravad tõid Eesti viigi pardale, viimasel minutil võideti kaitses pall ning peatreener Martin Noodla võttis minutilise mõtlemisaja. Greete Märtson mängiti viskele, ent seegi tabas Huremovici ja Luksemburg võitis 22:21.
Teist korda sel turniiril valisid korraldajad Eesti parimaks kuus väravat visanud Utsali. Adissova ja Rein tabasid kolm korda, Mere, Volkova ja Mia-Marii Tedrekull kaks ning Märtson ja Anastasia Londak lisasid ühe värava. Kogu turniiril olid meie naiskonna resultatiivsemad Utsal 30, Rein 24, Volkova ja Tedrekull 17 ning Mere 11 tabamusega.
Eestlannade oskusi ja panust hindasid kõrgelt ka naiskondade peatreenerid ja kohalikud eksperdid, sest turniiri sümboolsesse koosseisu valiti kahe Luksemburgi ning ühe Belgia, Bosnia ja Moldova neiu kõrvale kaks eestlannat – parimaks paremsisemiseks valiti Rein ja vasaksisemiseks Utsal!
"Tänasest kaotusest on muidugi kahju," tunnistas Noodla. "Igal pool andsime natuke järgi, aga peamiselt jäime hätta realiseerimisega. Tundus, et pika turniiri väsimus andis tunda ning rünnakul jäi ideedest puudu või lihtsalt hapnikust ajus väheks. Võitlesime kaitses hästi ja üritasime rünnakulgi, kuid vajalikel hetkedel palli sisse ei saanud."