Nimelt teatas ajaleht Revaler Bote 1927. aasta 11. juuli numbris, et päev varem demonstreerisid sakslased Spordi platsil – tänapäeval teame seda kui Wismari staadionit – uudset ala. 300 pealtvaatajat olid tunnistajaks näidismängule Saksamaa sõjalaevastiku madruste vahel.

Revaler Bote: vahvad madrused said korduvalt aplausi osaliseks

Tsiteerime Revaler Bote ajalehte: "Eile oli meil soodus juhus "Spordi" spordiplatsil näha käsipallimängu saksa torpeedolaevastiku A- ja B-võistkonna vahel. Käsipallimäng on oma olemuselt otsene paariline jalgpallile, ainult selle vahega, et käsipall on natuke väiksem kui jalgpall ja käsipallivärav ca poole kitsam jalgpalliväravast. Peale selle mängitakse seda kätega, kui teist ala jalgadega.

Seda mängiti teravas tempos. Laevastiku A-meeskond näitas sujuvat kombinatsioonimängu ja oli B-meeskonnast selgelt parem. Mida ka lõpptulemus tõestas – 8:1 (1. poolaeg 7:0) A-meeskonna kasuks. Vahvad madrused said publikult korduvalt aplausi osaliseks. Järgnes jalgpallimatš ÜENÜTO ja saksa spordiklubi Greif vahel, mille ÜENÜTO 6:3 võitis. Mõlema mängu ajal esines uljas saksa laevastiku orkester."

Kuigi sarnast sporti tehti juba Vana-Kreekas ja 19. sajandil Skandinaavias, kirjutas taanlane Holger Nielsen esimesed käsipallireeglid 1906. aastal. Värsked ja tänapäevasemad juhised avaldati sakslaste poolt 29. oktoobril 1917 ning seda peetakse paljude allikate väitel ka käsipalli sünnipäevaks.

Esimene ametlik käsipallimäng toimus Berliinis veel samal aastal, kuid esimese riikidevahelise maavõistluseni jõuti 1925. aasta septembris Saksamaa ja Austria vahel Halle an der Saale-nimelises linnas.

Postimees 1933: käsipall on jalgpallist liikuvam ja väsitavam

Pole kindel, kas vahepealsetel aastatel Eestis uudset ala mängiti, aga on teada 1933. aasta oktoobrikuine sündmus Tartus. Postimees kirjutas: "Pühapäeval mängiti esmakordselt Tartus ja ka esmakordselt kogu Eesti kohta väravpalli, mis välismail viimasel ajal hoogsalt levimas ja kuuldavasti ka lähema olümpiaadi kavasse võetud. See uus mäng on suuresti sarnane jalgpalliga ja mängitakse seda tavaliselt jalgpalliplatsidel."

Ajalehes tutvustati ka reegleid ning mainiti, et "kuna mäng jalgpallist märksa liikuvam ja ühtlasi ka väsitavam, siis mängitakse seda 30 minutiliste poolaegadega." Debüütmängus kohtusid üheksameheliste tiimidega Tartu Ülikooli korporatsioonid Liivika ja Fraternitas Academica.

"Esimesel poolajal saavutasid "akadeemikud" edu 6:5, kuid teisel poolajal liiviklased suutsid lõpetada oma eduks 10:9. Demonstratsioonimäng oli pealtvaatajail päris huvitav jälgida ja ka mängijaid näisid olevat innuga oma asja juures. Kaasa mängis Academica poolt tuntud kergejõustiklane Beckmann, jalgpallimehed Tanton, Ploetz ja teisi. Liivikal – kuulitõukaja Õunap, jalgpallimehed B.Tiedt ja Zastrow ning teisi," kirjutati Postimehes.

Käsipallipioneeride hulgas mitu tuntud sportlast

Artikli põhjal tegid mängus kaasa päris tuntud sportlased. Georg Beckmann võitis Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus aastatel 1933–1938 18 medalit, peamiselt 400 meetri jooksus ja mõlemal tõkkejooksudistantsil. Viljandist pärit Toivo Õunap tuli 1939. aastal nii kolmikhüppes kui ka kümnevõistluses Eesti meistriks.

Beckmann lahkus Eestist 1939. aastal, teenis Saksa armees, oli üle kümne aasta Nõukogude sõjavang ning suri 1973. aastal Bad Vilbelis. Pärnus kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Õunap küüditati ja töötas hiljem pikalt Sverdlovski oblastis. Eestisse naasis 1973. aastal, esines väga edukalt veteranide võistlustel ning lahkus meie seast 2000. aastal.

Boris Villiam Tiedt (hiljem Tiit) mängis aastatel 1934–1935 Tartu Olümpia eest Eesti kõrgeimas sarjas jalgpalli, töötas hiljem majandusministeeriumis ning lõi 1940. aastal väidetavalt Saksa sõjaväeluure heaks spioneerinud organisatsiooni. Aasta hiljem ta arreteeriti Nõukogude võimude poolt ja mõisteti surma.

Boris Nikolai Tanton oli rahvuselt sakslane ja Tartu spordiringkondades vägagi tegus mees paljudel aladel. Jalgpallis esindas ta Tartu Jalgpalli Klubi ka Eesti kõrgeimas sarjas ehk liiduklassis. Tanton töötas ajakirjaniku ja õpetajana nii Eestis, kui ka pärast 1939. aastal siit lahkumist Poolas ja Saksamaal ning suri 1983. aastal Bremenis.