ERR-i sporditoimetaja Aet Süvari valgustab Eesti käsipalliliidu pressiteate vahendusel seisu Priština ja Skopje vaheliselt maanteelt: "Võiduka käsipallikoondise tagasitee kujunes tõeliseks odüsseiaks. Alustasime teekonda Gjakovë'st Priština lennujaama poole neljapäeva varahommikul kell 6. Öösel oli kõvasti sadanud lund ning seda tuli muudkui aga juurde. See ei muutnud meid veel otseselt valvsaks, sest Priština lennujaamas ei näidanud miski, et Istanbuli lendu ei toimu. Kenasti anti kõigile pardakaardid pihku ja suunati väravasse.

Alles siis, kui lennuaeg käes, teatati äkitselt, et lendu jääb ära, kõik võtku oma pagas uuesti välja ja mingu Turkish Airline'i infolauda juhtnööride järele. Mõeldud-tehtud. Seal aga selgus, et variante suurt polegi. Kas oodata õhtust Istanbuli lendu, mida aga lakkamatu lumesaju tõttu ei pruugi toimuda või katsuda omal käel seigelda Skopjesse või Tiranasse, kus aga samuti lund lahmab ja lennud ei pruugi toimuda.

Jäime paigale. Koondis ei lasknud viperusest nina norgu – istuti, mängiti kaarte, lobiseti. Nii möödus 10 tundi. Siis selgus, et ära jäeti siiski ka õhtune lend. Kiiresti hakkasid koondise abilised siin- ja sealpool tegutsema ja varsti oli meile organiseeritud buss, mis meid läbi lumetormi 80 km kaugusele Makedoonia pealinna Skopjesse toimetaks.

Sõit algas ilusti. Poole tee peal saabus aga uus häda – bussijuhile helistas kolleeg, kes teatas, et tee peal on toimunud avarii ja liiklus on suletud mitmeks tunniks. Õnneks leidus teeäärne tore restoran, kus koondisega kaks tunnikest kenasti supi ja kanašnitsli seltsis mööda saime saata.

Jätkasime teekonda, ent ei jõudnud kuigi kaugele, sest ees oli uus takistus: niigi lumine ja raskete oludega tee oli äkitselt autodest umbes. Läbisõitu ei ole! Vähemalt meie bussile mitte. Nüüdseks on reis kestnud 15,5 tundi, istume lumisel maanteel kuskil Kosovos ja veel ei ole teada, mis meist edasi saab. Kui kõik hästi läheb, jõuame siit Skopjesse, kust hommikul koos Kosovo koondisega Istanbuli kaudu Eestisse lendama hakkame. Pöidlad pihku!"