Õige pea on algamas tihe triatlonisuvi. Kui ka sina tahad triatlonist osa võtta, aga puudub julgus individuaaldistantsi läbida, siis pane kokku oma võistkond ja tehke esimene start koos. Oma eelmise aasta triatlonikogemusest kirjutab nüüd lähemalt Liisi Rist.
Jalgratturina ahvatles mind tihti väljakutse sõita võidu 90 kilomeetri pikkusel temposõidul. Veel suuremalt unistades soovisin end proovile panna ka 180 km pikkusel distantsil. Otepääl toimuv Ironman 70.3 võistlus oli hullu idee teostamiseks suurepärane koht, ent iseseisvalt ei julgenud ma sellest osa võtta, sest 1,9 km ujuda või 21 km joosta ma ei jaksa. Korraliku ettevalmistuseta ennast lõhkuma minna oleks olnud aga äärmiselt halb mõte. Kui SiS Eesti esindaja Kristo Reinsalu kutsus mind eelmisel kevadel suurest spordipeost osa saamiseks oma võistkonda, siis ei pidanud ma kaua mõtlema. Jah, jah, jah, teeme ära!
Dream-team Eesti oma ala parimatest
Veidi enne võistlust toimus väike plaanide muutus. Ühe algul väljakuulutatud segavõistkonna asemel moodustas SiS hoopis nii tugeva nais- kui meeskonna. Tutvusin seega oma tiimikaaslastega silmast silma alles võistluspäevale eelnenud õhtul. Minu võistkonda kuulunud Eesti parim avaveeujuja Meribel Saar ei pidanud samuti kutse vastuvõtmise üle pikalt mõtlema. Pigem muretses ta, kas suudab naiskonda maksimaalselt panustada, kui on eelmisel päeval Eesti meistrivõistlustel kümme kilomeetrit võidu ujunud. Etteruttavalt võin öelda, et suutis küll. Poolmaratoni jooksmise võttis enda peale 34 korda eri aladel Eesti meistriks kroonitud ja üks meie parim pikamaajooksja Jekaterina Patjuk, kelle treeningplaani võistlus samuti ideaalselt sobis. Ja minule, viiekordsele temposõidu Eesti meistrile, jäi ülesandeks anda endast parim rattarajal. Tõeline unistuste naiskond.
Võistluseelne stardiärevus
Võistlusreeglid näevad ette, et päev enne starti peavad kõik võistlejad stardimaterjalid välja võtma ja jalgrattad vahetusalasse jätma. See tekitas minus algul hirmu: mis siis, kui öösel vihma sajab, kuidas ma enne starti rehvid täis pumpan, mis juhtub, kui mu ratast hommikul enam ei ole? Sain oma küsimustele vastused kogenud kaasvõistlejaid jälgides. Vihma kaitseks katsin sõiduvahendi kilekottidega ja viimasteks ettevalmistusteks lasti võistlejad paar tundi enne starti uuesti vahetusalasse, et ratas korda seada. Pumpasin rehvid täis, panin ketile õli ja pudelikorvi joogipudeli. Ka hirm varguse ohvriks langeda oli asjatu, sest parkla oli valvega ja kõik rattad olid hommikul alles. Võistluspäevale eelnenud õhtul vaatasime üle, kus ja kuidas vahetuse üleandmine toimub, et vältida stardipäeva hommikul liigset stressi ja närvilisust. Meie sadadele tekkinud küsimustele vastasid rõõmsalt vabatahtlikud abilised.
Suurepärane atmosfäär tekitas hea tunde
Enne võistlust tunnistas Jekaterina, et tal on kerge hirm, sest sellise formaadiga võistlus oli tema jaoks esmakordne. Ka Meribel sai aru, et tegemist ei ole klassikalise avaveeujumise võistlusega, sest terve Pühajärve äärne muruplats oli täis kümneid telke ning sadu võistlejaid ja kaasaelajaid. Üldine õhustik oli aga suurepärane ja lõi hea tunde. Minus valitses siiski kerge ärevus, sest erinevalt oma tiimikaaslastest ei olnud ma oma distantsi, 90 kilomeetrit temposõitu, varem võistlusolukorras läbi teinud.
Kui me aga lõpuks kolmekesi, käed taeva poole, üle finišijoone jooksime, tuli mul küll kananahk ihule. Me saime hakkama ja kõik meie hirmud olid asjatud. Saime kogemuse võrra rikkamaks ja teada, mis tunne on olla osa võistkonnast, mis tunne on püüelda ühise eesmärgi suunas ja jagada pärast finišit ühiseid emotsioone
