„Peale möödunud aasta Hawaiid hakkasin mõtlema, et mis võiks olla see, mis mind triatlonis veel kannustaks. Milline võistlus on see, kuhu ma ei ole jõudnud, kuid alati olen vesise suuga tulemusi vaadanud? Väljavalituks osutus ITU MM,“ rääkis karjääri lõpusirgel liikuv Albert otsusest Odenses tiitlivõistlustel osaleda.

Kuigi tegemist oli natukene lühema distantsiga kui traditsiooniline Ironmani täispikk triatlon, olid MM-il konkurentsis mitmed tugevad Ironman profid eesotsas prantslase Cyryl Viennot´iga, aga ka kolm aastat tagasi esimesel Ironman 70.3 Otepääl võidu noppinud ukrainlase Viktor Zjemtseviga.

Albert alustas võistlust tugeva ujujana omaselt liidrina, läbides 3 km ujumisdistantsi parima ajaga 36.54. Tihedalt Alberti kannul sööstis kaldale üks võistluse suurfavoriite, hispaanlane Pablo Dapena Gonzales, kümmekond sekundit hiljem ameeriklane Thomas Roos ja Venemaa triatleet Nikolai Jarošenko.

Rattasõidu esimesed kaks kolmandikku möödusid Alberti taktikepi all, ent soovitud äraminekut konkurentide eest ei õnnestunud teha. Teise vahetusalasse jõuti vahepeal liidriohjad haaranud šveitslase Rüdi Wild´i juhtimisel. Albert vahetas jalgratta jooksususside vastu kolmandana, šveitslasest 33 sekundit hiljem.

Jooksuetapil hakkas koheselt tempot kruvima hispaanlane Gonzales, kes kaheksandaks kilomeetriks võistlejate etteotsa asus ning liidrikohta kuni finišini hoidis. Maailmameistrivõistluste kuldmedal tuli hispaanlasele ajaga 5 tundi 19 minutit ja 30 sekundit.

Albert püsis enamuse jooksudistantsist kolmandal kohal ning püüdis viimastel kilomeetritel kätte saada ka hõbemedali kursil liikunud Wild´i. Finišis jäi vahe 14 sekundit šveitslase kasuks ning pronksmedali teeninud Alberti lõppajaks märgiti 5:22.27.