Augusti lõpus võistleb 39-aastane Albert triatlonil Austrias ja tippsportlasena võibki see jääda viimaseks jõuprooviks. Üks rada saab käidud. Rahu iseendaga on sõlmitud ja see on lõpetamisel peamine. Hing ei tohi valutama jääda, ütleb Eesti esimene olümpiatriatleet.
„Kõige valusamalt olen vaadanud maailma tippe, kes peavad lõpetama vigastuse tõttu. Vigastus tuleb, aga nad üritavad ja üritavad. Mitu aastat üritavad ja lõpuks ei tule sellest ikkagi midagi välja. Nad ei jõua tipptasemele tagasi. On sunnitud lõpetama ja seisavad tühja koha ees. See on kõrvalt vaadates olnud üsna valus. Ega ma isegi tunnen, et lõpetamise juures on endaga sõbraks saada raske. Igal inimesel on vaja end identifitseerida. Kes ma olen ja kes ma ei ole. Ja kui ma ühel ajal hakkan ütlema, et ma ei ole enam tippsportlane, siis tekib küsimus: aga kes ma olen?” filosofeerib praegu veel tippspordiga tegelev Albert.
