Marko Albert: lolle, laisku ja ebapädevaid inimesi on igas põlvkonnas


Ironman Tallinn 2018, Marko Albert
Ironman Tallinn 2018, Marko AlbertFoto: Taavi Sepp

Suure hingega sportlase Marko Alberti profikarjäär on läbi. Ilusa punkti pani triatleet kaks kümnendit väldanud teekonnale IRONMAN Tallinna kolmanda kohaga. 39-aastase Alberti elu jätkub loogilist rada mööda treenerina. Kahtedel olümpiamängudel Eestit esindanud mees tahab „lipsuga härradele“ tõestada, et ka erialase kõrghariduseta on võimalik selles vallas läbi lüüa.

Ütlesite, et IRONMAN Tallinn oli Teie viimane võistlus profina. Kas harrastajana saab Teid võistlemas näha?
Tõenäoliselt mitte. Kes tahab oma taandarengut näha? Võin võistelda üksikaladel, sest pean end ja oma südant niikuinii vormis hoidma. Kui ma enda eest ei hoolitse, võin kergesti infarkti saada. Olen 39-aastane ja keskmise Eesti mehe eluiga arvestades on kaks kolmandikku juba elatud. Olen teinud 21 aastat tipptasemel triatloni ja mahatulemiseks kulub veel seitse-kaheksa aastat.

Mis juhtuks, kui Te enam üldse sporti ei teeks?
Kehvemal juhul oleks südamelihase rasvumine ja infarkt. Olen harjunud sporti tegema ja kindla päevakava alusel elama. Sellest loobudes laguneks kõik mu ümber: perekond, töö...

Aasta tagasi alustasite klubis 21CC treenerina. Nüüd on see vist Teie põhitöö?
Viimase aasta jooksul arvestasin oma treeningplaanide koostamisel sellega, et pean kindlal ajal ja kindlas kohas noori juhendama. Kõige positiivsem on see, et treeningute läbiviimise ajal ei ole ma kordagi tundnud, et tahaksin olla kusagil mujal. See on hea märk. Sellest hooajast algab täismäng ehk hakkan kolm korda nädalas olema õpilastega kell 6.30 hommikul vees. Mingil määral ujun ka ise kaasa. Minust ei saa ülekaalulist treenerit, kes basseini ääres laste peale karjub.

Seotud lood:

Treeneriamet vist väga palju tippsportlase elust ei erine – argipäeviti on treeningud ja nädalavahetustel võistlused.
Üritan endale ja perele ikka ühe päeva näpistada. Eks näis, kuidas seda rutiini taluda suudan.

Mille põhjal otsustate, kas sobite treeneriks?
Õpilaste tulemused on kõige ehedam kriteerium. Võin olla lahe säga ja saada nendega treeningul hästi läbi, aga kui arengut ei ole, on minust vähe kasu. Olen peale enda treeneri Jüri Käeni teinud koostööd ka mitme tippjuhendajaga ning proovin enda jaoks sobivaid kilde rakendada. Suurt pilti on alati tore vaadata, aga kuidas tegeleda detailidega, et see pilt kena välja näeks?

Saan ma õigesti aru, et klubi 21CC tahab saavutada tulemusi ja treeningutel käib tõsine andmine?
Meil on kõike, nagu ütleb klubi hüüdlause „Triatlon kõigile!“ Sobiva koormuse saavad need, kes tahavad sotsialiseeruda, ja ka need, kes sihivad tulemust. Võib-olla tõesti on meil hihihi-hahahaa treeninguid vähem kui mõnes teises klubis, aga sellised me juba oleme – võtame asja tõsiselt.

Millise hinnangu annate nn lumehelbekeste põlvkonnale?
Arvan, et lumehelbekesteks tembeldamine on jama. Lolle, laisku ja ebapädevaid inimesi on igas põlvkonnas. Kas ma olen pidanud oma õpilasi pärast kaheksatunnist tööpäeva koolis utsitama, et nad rohkem pingutaksid? Jah. Kas ma olen pidanud mõnele juuniori vanuseklassi sportlasele ütlema, et ta tugevamini treeniks? Ei. Gümnaasiumis õppimine on vabatahtlik ja sport on vabatahtlik. Juunioride rühmas ei ole kohta neile, kes ei suhtu treeningutesse piisavalt tõsiselt. Treeningul tuleb endast kõik anda. Meil lund ei saja – kõik on õiged mehed ja naised.

Pikemat intervjuud Marko Albertiga loe ajakirjast Sport.