Eesti parim triatlonitreener Jüri Käen: kui teha tööd, siis teha seda hingega
Kirill oskab vastloetud sõnumi sisu hinnata. Ta teab, et kiitus tuleb mehelt, kelleta tänane võit poleks teoks saanud. Treener Jüri Käenilt. Eesti triatlonispordi ainsalt 7. kategooria juhendajalt, kes vaatamata kõigest oma 45 eluaastale on suutnud triatlonimaailma kõrgseltskonda viia tervelt kahe põlvkonna jagu triatloniproffe.
Vaid kaheksa nädalat hiljem valitakse Jüri Käen hooaja pidulikul lõpugaalal taaskord Eesti parimaks triatlonitreeneriks. Tunnustus, mille ta pälvib juba 15. aastat järjest.
Inimene, kes pühendub asjasse kogu hingega
Jüri Käeni edulugu olekski kõige lihtsam tuua välja numbrites. Tema sportlaste kohtades, aegades ja rekordites, miks mitte ka Hawaii Ironmanile kvalifitseerunute nimedes. Kuid veel paremini aitavad Jüri fenomeni lahti seletada tema juhendatavate endi suust kõlavad positiivsed iseloomustused.
«Ta on tõepoolest inimene, kes pühendub asjasse kogu hingega,» ei varja Chattanoogas karjääri teise Ironman etapivõidu saavutanud Kotšegarov oma vaimustust.
Hawaii Ironmanilt Eestile läbi aegade kõrgeima koha toonud Marko Albert teab Jüri kui ausat, sihikindlat, avatud ja vajadusel ka karmi treenerit. «Me sobime väga hästi kokku, sest meie mõlema eesmärk on võtta igast olukorrast maksimum,» tõdeb Jüriga 18 aastat ühist teed käinud Albert.
«Ta räägib asjadest nii nagu need päriselt on,» jätkab tänavuse triatlonihooaja parimaks valitud olümpiatriatleet Aleksandr Latin. «Kui ikka seis on sitt, siis just nii Jüri sulle ütlebki. Et seejärel üheskoos sellest seisust edasi liikuda.»
Ujumissportlasest triatlonitreeneriks
Tallinnas sündinud Jüri Käeni teekond spordi juurde sai alguse juba poisikesepõlvest, mil vanaisa ta Kalevi ujumiskooli treeningutele viis. Treener Ann Schiffi juhendamisel õnnestus töökal Jüril välja murda koondise tasemele, kus tema kaaslaseks oli ka näiteks Eesti tolleaegne ujumistipp Indrek Sei. Erinevalt kaks aastat nooremast kolleegist ei olnud ligi kahemeetrise kasvuga Jüri siiski sprinter. Tema leib oli vabastiili pikemad distantsid, samuti teateujumised, milledelt tulevasel triatlonitreeneril oli ette näidata 15 Eesti meistritiitlit.
Ajal, mil Jüril oli käsil kehakultuuriteaduskonna lõpetamine TPÜ-s, tegi tuntud muusikapedagoog Uno Loop talle ettepaneku asuda vastloodud triatloniklubis treeneri kohale. Aastanumbriks oli siis 1993 ning Jüri otsustas ettepaneku vastu võtta. Nii toimus endise ujumissportlase üleminek triatlonitreeneriks suhteliselt äkitselt.
Enam kui 20 aasta jooksul on Jüri käe alt käinud läbi kõik kodumaise triatloni suurnimed. Litovtšenko, Juhanson, Albert, Kotšegarov, Latin. Pluss erinevaid treeningruppe ja harrastajaid. Hetkel ongi Jüri sõnul rahulikum aeg. Lisaks kolmele proffile on tal juhendada «kõigest» 26 liikmelise treeningrühma ühistreeningud.
On vist üleliigne mainidagi, et pea kõik Hawaii Ironmanil käinud Eesti mehed on Jüri näpunäidete järgi oma vormikõverat lihvinud.
Koostöö Indrek Tobrelutsuga
Jüri endale treenitavaid otsima ei pea, pigem leiavad nad ise tee tema juurde. Ja see tõde ei piirdu kitsalt triatloniga. Abi ja koostööd on temalt otsimas käinud ka teiste spordialade inimesed. Tuntumatest loetleb Jüri ette maastikurattaspets Allan Orase, aastal 2000 maailma parimaks viievõistlejaks valitud Imre Tiidemani, samuti viitel olümpiamängudel osalenud laskesuusataja Indrek Tobrelutsu.
Nüüdseks profispordist taandunud Tobreluts kiidab Käeni professionaalsust ja pühendumust veel tänagi ning avaldab kahetsust, et koostöö Jüriga sai alguse suhteliselt hilja, kui tema enda parimad sportlasaastad kippusid juba möödas olema. «Kindlasti oleksime suutnud varasemalt nii mõnestki tehtud veast kõrvale hoiduda ja ehk olnuksid tulemusedki paremad,» on Tobreluts tagantjärele veendunud.
«Indrekuga oli meil tõesti meeldiv koostöö,» tunnistab Jüri, kuid lükkab samas ümber eksiarvamuse, justkui nõudnuks laskesuusataja ja triatleedi juhendamine niivõrd erinevat treeningspetsiifikat. «Olin ikkagi treener üldfüüsilise ettevalmistuse alal. Koormuste planeerimine, treeningute-taastumise vahekorrad ja muu selline. Baasalused on siin vastupidavusspordis samad,» selgitas Käen mittetriatleetide treenimist.
Enesetäiendamine
Kogemusi ja uusi teadmisi on Jüri ammutanud vastavalt võimalustele ja teinud seda tulemusrikkalt. «Üheksakümnendatel oli kvaliteetse info hankimine muidugi raskem. Tuli kättejuhtunud katalooge lehitseda ning nende kaudu vastavat kirjandust otsida,» meenutab Käen varasemaid aegu. «Tänasel internetiajastul on lood pigem vastupidi. Infot on meeletu hulk. Peab olema oskust see mõistlik välja selekteerida, mida meie oludes ja meie sportlaste puhul rakendada saad.»
Hindamatuks teabeallikaks on Jürile veel maailma tippmehed, kellega tema juhendatavad MK-etappidel ja välisvõistlustel kokku puutuvad. Et Sass, Kirill ja Marko on kõik head suhtlejad, siis saavad nad oma ala parimatega hästi läbi. Nendelt saadud info – mida süüa, mida kanda, mida jälgida - toimetatakse Jürile analüüsimiseks otse koju kätte.
Näiteks teadmine, millise võistluskombinesooniga keegi teatud oludes starti läheb, pole Jüri sõnul sugugi tühine teadmine. «Halastamatus tippkonkurentsis, kus iga sekund arvel, võib ainuüksi riietuse, rattalaagrite ja muude pealtnäha pisiasjade arvelt saavutada sama liikumiskiiruse oluliselt madalama energiakuluga.»
«Ent asi pole ainult varustuse arengus, ka mehed ja naised ise on muutunud kiiremateks,» tunnistab Jüri ning toob tänapäeva triatleetide kiiruslike võimekuse kohta näite, kus San Diegos, 10 km staadionijooksu raames, joosti triatlonisportlase poolt välja aeg 28:32. Võrdluseks, Eesti kergejõustiku läbi aegade edetabelis on sama suutnud üksnes kolm meest.
Rohkem kui treener
Pealtnäha võibki Jürist jääda mulje kui treenerist, kes elab ja hingab üksnes faktide ja numbrite najal. Kuid tegelikult on Jüri palju enamat kui lihtsalt treener. «Minule on ta pigem mentor,» ütlevad Kotšegarov ja Latin otsekui ühest suust, viidates Jürile kui inimesele, kellelt võib loota tuge ka spordiväliselt.
Sama kinnitab ka Marko Albert öeldes, et Jüri on talle alati appi tulnud, kui seda vaja on. «Isegi sellised igapäevased väikesed asjad, kasvõi kolimisel või lennujaamast koju saamisel.»
Olles enamuse ajast tööga hõivatud, oskab Jüri hinnata iseenda vaba aega. Eriti meeldib talle väga looduses viibida, seda nii vahetult värskes õhus kui ka näiteks National Geographicu dokumentaalfilmide vahendusel. Ka lugemine ja ajaloohuvi on Jürile omasteks hobideks.
Vestlusest Jüriga selgub aga üks tõeliselt hämmastav fakt. Ta ei ole nimelt kunagi oma elus ühelgi triatlonivõistlusel kaasa löönud. Ei harrastajana ega isegi mitte tervisesportlasena. «Kui teha tööd, siis teha seda hinge ja täie tulemusega,» vihjab Jüri põhimõttele, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Arvestades triatloni populaarsuse kasvu, ei tohiks Jüril tulevikus treeneritööst puudust tulla. Küll niikaua, kui jätkub materjali, suudab Jüri ka sellest tulemuse välja vormida.
