"Kaubahalli juures ütles keegi mees, et sörgi. Ma ütlesin, et mis vahet seal on! Las ta nüüd olla!" kommenteeris rampväsinud Kruus TV6 otse-eetris.

"Inimene on sündinud siia ellu tempe tegema ja see on minu üks vägevamaid tempe sportlikus mõttes. See oli ikkagi põrgulikult raske, aga ka kuidagi naljakas ja totter asi! Müts maha ja suur austus nende vastu, kes teevad seda spordina - see austus on piiritu. Need ei ole normaalsed inimesed. Ma ei tea, Ain, miks sa selle spordiala valisid, aga tubli, et valisid!" ütles ta ürituse peakorraldajale Ain-Alar Juhansonile.

"Nii naljakas kui see ka ei kõla - mina, kes ma alati olen ennast rattasõidus paremini tundnud... Nii hullu rattasõitu, kui see oli... Tugev tuul on Otepääl ka - pool rada toetab, pool rada mitte -, aga siin oli tuule suund nii vale, et see ei toetanud üldse. Nii tüütuks läks. Väntad ja väntad, aga edasi ei lähe! Ma ei oleks elu sees arvanud, et ma saan jooksust parema emotsiooni kui rattasõidust."

Kruus tänas ja tunnustas ühtlasi raja äärde kogunenud fänne ja ürituse korraldamisse panustanud vabatahtlikke: "Mu oma perekond ja suguvõsa tegid raju päeva. Rattarajal oli ootamatult palju rahvast. Loomulikult ka jooksu ajal. Selline toetus, et uskumatu! Kohati nagu ei olekski Eestis, aga Eesti keeles toetati. Vabatahtlikud, kes siin on, teevad uskumatut tööd ja on päev otsa nii heas tujus - see on tõesti äge!"