Tennisetüdrukute tegu on selle ala ligi saja-aastase ajaloo vägevaim. 1960-ndail võitis Eesti rahvaste spartakiaadi, mitut naist ja meest võis tollal pidada Euroopa tippklassi kuuluvaiks.

Ometi asetaks Kaia Kanepi ja Maret Ani kordasaadetu kõigest varasemast ettepoole, sest tennise turuväärtus ja tähelepandavus on aastakümnetega üksnes kasvanud. Saavutus on kindlasti kõlavam, kui näiteks võrkpallikoondise pääs tänavusele EM-finaalturniirile 16 parema sekka. Tõenäoliselt oleks jalgpallikoondise pääs - tunnistagem, täiesti ulmeline - MM-finaalturniirile 32 sekka veel tsipa kõvem, kuigi mõlemad alad naudivad üleilmset tähelepanu. Ent jalgpall on ikka kuningas!

Tõelised anded

Tennisepiigade vägitegu ei ole mingi raudkindlalt toimiva süsteemi tulemus, vaid pigem juhus. Ani on juba üle kümne aasta treeninud võõrsil, Kanepi on küll puhtal kujul kodumaise tennise produkt, ent ta arengule on märgatavalt kaasa aidanud muumaine oskusteave.

Kanepi võiks naeru pugistada, kui märkida, et FedCupi naiskond on tänavune kindel kandidaat Eesti parima võistkonna nimetusele. Sest Kanepi mõtleb sootuks teistsugustes kategooriates. Nagu ka Ani.

Osutagem veel kord: Eestis pole professionaalset tennisekeskkonda, ja vististi seda ei tekigi. Alles kaks hooaega tagasi mängis Eesti naiskond FedCupi teises liigas, sest kahe tiputa mängimisel pole me enam konkurentsivõimelised.

Täname saatust, kes on meile tennises mõned anded kinkinud. Niisugused, kes pole kohalikud staarikesed, vaid kelle nimi on tuntud kodust kaugemal.