Margit Rüütel: väljakul tahaksin reketit loopida, kodus olen rahulik

Eesti kolmas number tennises Margit Rüütel pole seljavigastuse tõttu kolm kuud võistelnud. Ta teeb ainult kergeid treeninguid ja kibeleb kõigest hingest mängima.

Margit, kui sinuga intervjuud kokku leppisime, väitsid sa, et pole millestki kõnelda. Sinu tujulangus on mõistetav, sest seljavigastus ei taha taanduda?

Ei ta­ha, ars­tid­ki ei os­ka öel­da, mil­les põhjus. Pean ole­ma kan­nat­lik ja oo­ta­ma. Oo­ta­mi­ne hak­kab ju­ba när­vi­de pea­le. Saan joos­ta, uju­da, na­tu­ke jõusaa­lis te­ha, pi­sut ka män­gi­da. Ent tõsi­sest tree­in­gust on asi kau­gel. Kui saan re­ke­ti kät­te võtta, siis mõis­tan, kui vä­ga ma se­da män­gu ar­mas­tan.

Kui õigesti mäletan, pole sa vigastustega üleliia sageli hädas. Saad nüüd kõik korraga kätte?

Vist küll. Mul po­le tões­ti suu­re­maid vi­gas­tu­si ol­nud ja loo­dan, et neid ei tu­le ka. Mui­du­gi tean, et üks­ki sport­la­ne ei saa lä­bi vi­gas­tus­te­ta, kuid ik­ka­gi on see äär­mi­selt tüli­kas.

Kunagi ei tea, mis millekski kasulik. Äkki sugeneb sullegi sellest kasu?

Kui nii võtta, on­gi vist tul­nud. Saan nüüd ome­ti Au­den­te­se üli­koo­li lõpe­ta­tud. Ba­ka­lau­reu­setöö on val­mis, kaits­mi­ne mai lõpus. Siis on kuus aas­tat ve­ni­nud õpin­gud lä­bi. Kar­dan, et kui ma olek­sin ter­ve ol­nud ja tur­nii­ri­ka­rus­sel­lis sees, olek­sin pi­da­nud lõpe­ta­mi­se jäl­le eda­si lükka­ma.

Mis erialal lõpetad?

Fi­nants­juh­ti­mi­se.

Ja hakkad sel erialal kunagi ka tööle? Või tuleb sinust hoopis treener?

Loo­dan, et ma ei pea veel nii­pea ot­sus­ta­ma. Tun­nis­tan, tree­ne­ria­me­ti­le olen mõel­nud, kui­gi see eel­dab sa­ma­su­gust pühen­du­mist kui män­gi­ja töö. Sind tuleb kiita. Väga paljudel tennisetüdrukutel nii meil kui ka kaugemal on keskkoolgi lõpetamata?

Ma po­le ol­nud vä­ga an­de­ka­te tüdru­ku­te seas, kes ju­ba koo­li-ajal tip­pu jõud­sid ja möö­da maail­ma hak­ka­sid rin­gi sõit­ma. Mul on ol­nud roh­kem ae­ga - se­da komp­li­men­ti ei saa ma omaks pi­da­da.

Sinu vigastusperioodi langes ka üks ülendav sündmus, Eesti naiskonna jõudmine Föderaratsiooni karikasarja Maailmaliigasse. Kuidas sa seda ise hindad?

Olen il­ma iga­su­gu­se iroo­nia­ta uh­ke, kui­gi ma ei saa­nud nais­kon­da ise ai­da­ta. Pi­din is­tu­ma plat­si kõrval ja tüdru­kuid er­gu­ta­des käed va­lu­saks ta­gu­ma. Kaia ja Ma­ret te­gid oma töö imehäs­ti. Kui pal­ju­del ala­del me nii kõrgel ole­me?

Kuidas iseloomustad oma naiskonnakaaslasi. Tunned neid kindlasti hästi, kuigi naiskond ise tuleb kokku väga harva...

Kaia ja Ma­ret on loo­mult eri­ne­vad, mõnes mõttes lau­sa vas­tand­li­kud. Kaia on äär­mi­selt vi­sa ja si­hi­kin­del, noor­te­le ten­ni­setüdru­ku­te­le Ees­tis on ta kind­las­ti tõsi­ne eesku­ju, ku­hu kõva töö­ga jõuda võib. Ma­ret on emot­sio­naal­ne ja nai­se­lik, loeb häs­ti män­gu ja on kõva kä­si paa­rismän­gus. Ole­me kol­me­ke­si koos har­va, kuid igav nen­de­ga ei hak­ka.

Kuhu paigutaksid iseenda?

Sin­na ku­sa­gi­le va­he­pea­le. Hoian end ta­ga­si, kuid ta­hak­sin väl­ja­kul ol­la emot­sio­naal­sem ja mõ-ni­kord ehk ka re­ke­tit loo­pi­da. Erae­lus olen ra­hu­li­kum. Mu emot­sio­naal­sem pool on pä­rit emalt, kes on ve­ne­lan­na­de­le ise­loo­mu­li­kult tem­pe­ra­ment­ne. Isa on aga va­na ra­hu ise.

Su isa on kindlasti igal Eestis peetaval mängul kohal. Kas ema ka?

Sa­ge­li. Mi­nu fänn on ta kind­las­ti. Isa pa­ni mu seits­me­selt Ha­rald Ran­nu juur­de ten­nist män­gi­ma, kui­gi va­li­ku all ol­nud ka uju­mi­ne, iluui­su­ta­mi­ne ja ker­gejõus­tik, mi­da ta ise noo­ru­ses har­ras­tas. Isa on ten­ni­ses tead­jaks saa­nud koos mi­nu­ga.

Su isa nimi on Arnold Rüütel. On see nimi ka segadusi põhjustanud?

Ik­ka. Mi­nu käest on sa­ge­li pä­ri­tud, kas olen pre­si­den­di tütar või vä­he­malt su­gu­la­ne. Mi­nu tea­da ei ole me su­gu­la­sed.

Väljas on kena kevade ja sina 25-aastane. Kas Rüütli nime asemel ei kipu mõni teine tulema?

Esial­gu mit­te. Olen va­ba ja val­la­li­ne. Püsi­su­het prae­gu po­le, kui­gi noo­ri ar­mas­tu­si on ol­nud ja mõni­kord on tul­nud ka mõned peat­äied nut­ta.

Vasta nüüd ausalt: kas oled tennise tõttu millestki ilma jäänud?

En­da mee­lest mit­te. Ma ei jä­ta pi­dut­se­ma­ta, ent ei tee se­da kind­las­ti män­gueel­sel ööl. Ei pi­dut­se ka nii pi­kalt. Pean rezii­mist enam-vä­hem kin­ni, kuid ei tee se­da sun­ni­tult. Võtan se­da kui loo­mu­lik­ku nõuet.

Ole nüüd veel kord aus: mitu kilo on sul kolmekuulisel vigastusajal juurde tulnud?

(Süüdla­se näo­ga) Vist ki­lo­ke­ne ik­ka on... Aga mul ei ole kaa­lu­ga üldi­selt prob­lee­me. Kui hak­kan täis­koor­mu­se­ga har­ju­ta­ma, kaob see ki­lo.

Kas rahvusvahelistel turniiridel kurdavad naismängijad sageli kaalu üle?

See po­le kind­las­ti ten­ni­se­ga seo­tud. Iga tüdruk usub si­si­mas, et on pak­su­ke ja peab käh­ku al­la võtma.

Kes on tennises lemmikud?

Nais­test Se­re­na Wil­liams. Mees­test Ra­fael Na­dal ja Ro­ger Fe­de­rer.

Kelle poolt sa Nadali ja Federeri pikkades mängudes oled?

Fe­de­re­ri. Mul on tast na­tu­ke kah­ju, ta on ülian­de­kas, ini­me­se­na meel­div ja ten­ni­se heaks nii pal­ju tei­nud. Ta ki­pub Na­da­li vi­sa­du­se­le ja töö­ku­se­le vii­ma­sel ajal pi­sut al­la jää­ma.

Sind on juhendanud peaaegu kogu Eesti treenerkond. Kas oled nii konfliktne kuju?

Üld­se ei ole. See on liht­salt nii treh­va­nud. Aga tõsi on see, et mul oleks na­gu jäl­le uus tree­ner, see­kord ko­gu­ni kaks tükki kor­ra­ga ja vä­lis­maalt. Giam­pao­lo Cop­po ja te­ma noo­rem part­ner Piet­ro on mõle­mad room­la­sed, meid viis ühen­dus­se Kaia tree­ner Lu­ca Ap­pi­no. Olin Itaa­lias kaks nä­da­lat ja kuul­sin komp­li­men­te oma aren­guvõima­lus­te suh­tes. Koh­tu­me uues­ti al­les siis, kui olen täies­ti ter­ve. Siis kir­ju­ta­me ka le­pin­gule al­la ja le­pi­me kok­ku koostöö­vor­mi­des.

Saatuse sõrm: kolme Eesti juhtiva mängija treenerid on itaallased. See ei too ometi head, öeldakse, et itaallased õpetavad ainult toksima.

Esi­me­se kok­ku­puu­te põhjal ma se­da ei ütleks. Küsi­mu­si võib tek­ki­da pi­gem siis, kui kumb­ki või üks neist ei saa mind tur­nii­ri­del saa­ta. Ent ai­nult paar tree­ne­rit, Re­ne Busch ja Ta­nel Lu­ka näi­teks, on mi­nu­ga tur­nii­ri­del ol­nud.

Kellele tahaksid tänulik olla?

Enn Pan­di­le ja Tal­lin­ki­le. Ten­ni­se­lii­du­le. KIA Mo­tor­si­le. Mul po­le ku­na­gi pal­ju spon­so­reid ol­nud. Ena­mas­ti po­le­gi. Va­ne­ma­te­le.