Anett Kontaveidi näitel: Miks kaotatakse võidetud mänge?

Anett Kontaveiti murdumine mängus Carla Suárez Navarroga on tennises tavapärane.

Raamatutes, ajakirjades ja internetiavarustes leidub sadu artikleid, milles analüüsitakse, miks tennisistid kaotavad kindlas võiduseisus matše, kui hea mäng ühel hetkel kinni jookseb. Põhjuseid võib olla mitu.

* Mängija hakkab eduseisu kaitsma lootuses, et vastane kingib talle võidu. Teisisõnu: mingist hetkest alates ei lähe ta matši võitma, vaid mitte kaotama, loobudes senisest agressiivsest tegutsemisest ja oodates rivaali vigu. Selline muutus on katastroofi vundament.

* Tennisist näeb ennast juba võitjana ja hakkab piltlikult öeldes mõtteis võidukõnet ette valmistama. Sellega kaob fookus ja mängu asemel keskendutakse meeleheitlikult tulemusele. See pingestab ja põhjustab ülemõtlemist, mis omakorda mõjutab negatiivselt löögitehnikat.

* Mõnikord muutuvad mängijad eduseisus liiga lõdvaks. Mängija arvab, et töö on tehtud, on mäe otsa vändatud ning nüüd võib pedaalimisest loobuda ja allamäge finišisse veereda. Aitab paarist lõdvalt võetud pallivahetusest, et vastane hoo sisse saaks, ja uuesti mängu tagasi tulla on juba raske.

* Mängijat hakkavad häirima negatiivsed mõtted. Selle asemel et pea tühi hoida ja järgmisele löögile keskenduda, kummitavad alateadvuses kahtlused. „Sa ei tohi murduda, nagu on juhtunud varemgi. Kas tõesti ma väristan mängu taas ära?” kõlab tennisisti sisemine monoloog. Sellest hetkest on vaimujõud kustunud ja iga kaotatud punkt annab üksnes kinnitust, et lähebki nii, nagu karta oli.