Kahest Prantsusmaal äsja mängitud turniirist võitis Kanepi ühe ja tõusis üle pika aja maailma edetabelis saja sekka ehk täpselt 100. kohale.

Soome arst, kes su kandu opereeris, teatas, et kaks aastat saad veel mängida, siis on kõik. Nüüd on garantiiaeg ammu möödas, sina mängid endiselt.

Jalad on terved jah, aga tihtipeale kanged, nende eest tuleb pidevalt hoolitseda.

Oli sul eesmärk aasta lõpuks edetabeli saja sekka murda?

Jah, tahtsin Austraalia lahtistel pääseda põhitabelisse. Kaks turniiri järjest mängida – pole seda ammu teinud – oli päris väsitav. Eelkõige vaimselt.

Kes su treener praegu on?

Dušan Vemić. Ma ei oska öelda, kuidas ja kui kaua koostöö jätkub. Ta ei saa kogu aeg minu juures olla, sest peab aeg-ajalt USA-s käima, rohelise kaardi tõttu. Praegu polegi selge, kas mina lähen Ameerikasse harjutama või saame Austraalias kokku. Tegelikult ma ei soovigi, et treeneri iga päev kõrval oleks. Võtan, nagu selgub, õpetusi paremini vastu, kui ta aeg-ajalt mind juhendab.

Kas lähed tavapäraselt detsembris Aasiasse treenima?

Praegu veel ei tea. Kindel on see, et mängin enne Austraalia lahtisi Brisbane’i turniiri.

Kaua kavatsed jätkata?

Pole endale seadnud ajalist eesmärki. Ükski minu tulevikuprognoosidest pole täkke läinud, seega ei võta ma endale ka kohustust mängida veel kolm või viis aastat. Mängi nii kaua, kui tervis lubab ja tennis meeldib.

Aga mängulised eesmärgid?

Sean eesmärke endale ega ütle neid avalikult välja. Tahan hästi mängida. Järjepidevalt hästi. Kindlasti on mul võimalik areneda, saada paremaks, tugevamaks, stabiilsemaks. Piirid puuduvad.

Naiste tennises võivad praegu kõik suurturniire võita.

Huvitav aeg on tõesti, kindlaid liidreid pole, kõigil on võimalus.

Kuivõrd on sul tenniseplatsil kasu kogemustest?

Noorte vastu mängidest on kindlasti kogemustest kasu. Teisalt võidavad nüüd nooredki staare ja enesekindlusest neil puudust pole.