Koos töötasin Jaaniga kuni tema pensionile minekuni, igapäevaselt kokku viis aastat. Tennis oli tema armastus ja sellest talle meeldis rääkida ja kirjutada. Kõik, kes me sel ajal päevalehe majas töötasime, mäletame hästi pikki kõnesid papa Kanepiga, aga ka kõigi teistega, kes sel ajal tennises ilma tegid või Kaia kõrval seisid. Aga samuti meenuvad pikad kõned papa Asmeriga, sest ka Marko Asmeri püüdlused vormelimaailmas läbi lüüa said laialt leheruumi. Jaanile ei meeldinud uued ja peened suhtlusvahendid, tema haaras telefoni, tegi intervjuu ära ja asi korras.

Sageli ma imestasin Jaani efektiivsuse üle - ta tuli tööle, tegi lood valmis ja läks ära. Nüüd, kümnend vanemana oskan ma tema käitumist hinnata. Täpselt nii, nagu praktikasuvel mind randa saates, andis ta ka hiljem õpetuse, et mitte mingit mõtet ei ole niisama tunde täis istuda ja töö juures aega laiaks lüüa. Kui töö on tehtud, on olemas ka muu elu. Aga sellised tarkused saavadki tulla vaid elukogemusega.

Mõtlesin vahel, et Jaan oleks võinud ka tennisetreenerina leiba teenida – mängu ta tundis, maailma tennises toimuvaga, sealhulgas uuendustega oli suurepäraselt kursis ja mis peamine, tal oli kõva ja selge hääl, mis treenerile vajalik. Toimetuses heitsime Jaani kõva hääle üle nalja. Samuti on jäänud meelde seik, kui kogu sporditoimetus mul külas käis ja me püüdsime viktoriini teha – kolmesed võistkonnad pidid mu elutoas oma nurga leidma. Aga küsimuste arutelul oli Jaani hääl nii selgelt kuulda, et teistel võistkondadel jäi vaid otsustada, kas nõustuda Jaani vastusega või ise mõelda.

Ägedad inimesed on värvikad ja mitmekülgsed, neist jääb maha palju mälestusi ja naljakaid seiku. Jaan oli igatahes üks neist ägedatest inimestest. Meie jääme meenutama, Jaanile head teed minna!