DELFI PARIISIS | Kaia Kanepi ütles palju vaidlusi tekitanud kotkasilma teemal sõna sekka

Tenniseajakirjanikud, ametnikud ja mängijad on juba aastaid vaielnud, kas kotkasilma tehnoloogia peaks kõva- ja muruväljakute kõrval olema kasutusel ka saviliival. Associated Pressi ajakirjanik küsis sel teemal arvamust ka eile French Openil teise ringi matši võitnud Kaia Kanepilt.

AP reporter võttis pärast Kanepi võitu Shuai Zhangi üle pressikeskuses istet laua taha, kus Eesti ajakirjanikud Kanepit ootasid. Pärast eestikeelset intervjuud uuris ta kuuekordselt suure slämmi veerandfinalistilt, miks talle liivaväljak meeldib ja kas ta ei tunne vahel ka sel kattel kotkasilmast puudust.

"Ma mängisin juunioride tasemel palju liivaväljakul. Kasvasin sel kattel üles. Pärast seda mu mängustiil küll muutus, aga minus on ikkagi piisavalt kannatlikkust alles, et ma võin oma mängu pisut liivaväljakule sobivamaks kohandada," rääkis Kanepi inglise keeles.

Kanepi lisas, et tal pole isegi liival libistamise vastu midagi: "Libistamine on meie jaoks liival üsna tavaline. Mulle see meelib. Seda teha on hea tunne. Kõva- või muruväljakul seda teha ei saa, seega see on teistmoodi. Natuke isegi lõbus."

Küsimusele, kas talle ei tundu imelik, miks aastal 2019, kui pea igal spordialal liigutakse tehnoloogiliste abivahendite kasutamise suunas, veel liivaväljakutele kotkasilma süsteemi pole toodud, vastas Kanepi: "Ma pole sellele niimoodi mõelnud, aga leian, et kui oleks võimalus seda kasutada, oleks see hea, sest ikka tekib veel vaidlusi, kas pall oli sees või väljas."

Joonekohtunike poolt välja hõigatud või hõikamata jäänud pallid tekitasid vaidlusi ka Kanepi - Zhangi eilses matšis 7. väljakul. Tõsi, rohkem käis küll pukikohtunikuga võrgu ääres jutustamas hiinlanna, kellele joonekohtunikud tema arvates liiga on teinud.

Kuid kotkasilma teema liivaväljakul pole tennisemaailmas sugugi viimase aja küsimus, vaid olnud õhus juba 2006. aastast peale, mil seda süsteemi esimest korda kõrgetasemelistel kõvaväljakuturniiridel kasutama hakati. "Pall jätab liivale jälje, milleks siis veel tehnoloogia?", võiks ju küsida. Uuendusmeelsemad inimesed vaidlevad jällegi vastu, et jälg võib teinekord olla ka petlik, kui ilm on näiteks tuulisem.

Tihti tuleb ette olukordi, kus pukikohtunik ronib oma toolilt alla, kuid hakkab mängijaga arutlema hoopis mõne teise, varasemalt tekkinud jälje üle. On isegi juhtunud, et mängija, kes teab, et pall oli sees, tõmbab reketiga selle kõrvale hoopis uue jälje (2009. aasta French Openil Robin Söderling mängus Rafael Nadali vastu) ja üritab sellega kohtunikku eksitada.

Argumente kotkasilma poolt ja vastu liivaväljakutel võib otsida igasuguseid. Traditsionalistid kuulutavad, et selle imevidina puudumine liival on veel üks viimaseid väheseid asju, mis tennist juurte juures hoiab. Mängijatel aga oleks mugavam, kui neil oleks piiripealsete pallide puhul kindlus, et neile joonekohtunike poolt "ära" ei tehta. Lõplikku tõde ei saa muidugi ühelgi väljakul garanteerida, sest joonemeeste (või -naiste) otsuseid võib kotkasilmaga vaidlustada nagunii vaid teatud arv kordi (3 korda seti jooksul, kui tuleb välja, et kohtunikul oli õigus).

Avalda arvamust!