Peatükk Petter Northugi elulooraamatust: Kaotamine oli lubatud. Ainult mitte rootslastele

Kirjastuselt "Varrak" ilmus värskelt Norra murdmaasuusatamise legendi Petter Northugi elulooraamat "Minu lugu". Delfil avaneb võimalus avaldada sellest raamatust üks värvikas peatükk.

Murdmaasuusatamises on alati olnud rivaalitsemist.

See on teinud selle ala põnevaks.
Võib-olla murdmaasuusatamises rohkem kui mõnel muul alal, milles norralased on silma paistnud.
Vanasti käis võistlus alati Norra, Rootsi ja Soome vahel.
Ma olen kuulnud lugu Soome suusatajatest, kes olid ühel võistluseelsel õhtul Holmenkollenis kliistriga suuski määrinud, aga kartes hirmsasti, et norrakad nende suusad öösel täis lasevad ja sellega kliistri ära rikuvad, seisid nad kogu öö vahetustega valves.

Minu lapsepõlves oli alati oluline just rootslasi võita. Kui sõitsime noortevõistlustele Rootsi, oli bussis alati teistsugune meeleolu. Tavaliselt olid kõik üksteise konkurendid, aga siis olime väljas oma maa au eest. Nii see tundus. Kui tegemist oli rootslastega, siis maitsesid võidud paremini ja kaotused olid kibedamad. Ka Vana muheles mõnusasti, kui ma rääkisin võistlustest, kus olime Rootsit võitnud.
Rivaalitsemine on murdmaasuusatamise juurde alati kuulunud. Alates Norra ja Rootsi uniooni lõpetamisest 1905. aastal. (Norra kuulus uniooni Rootsiga 1814–1905. Mõlemal riigil oli ühine kuningas ja välispoliitika – Tlk.)

1930. aastatel oli see isegi nii hull, et Rootsi sportlased ei julgenud Holmenkolleni 50 kilomeetri distantsil toidupunktides süüa, kuna kartsid, et toit on mürgitatud.
1970. aastate lõpust alates on rootslased olnud ülivõimsad. 1985 oli Gunde Svan kõikidest parim. Ühtedel võistlustel treenis ta vaid ühe 210 sentimeetri pikkuse kepiga, arvatavasti lihtsalt sellepärast, et lollitada Norra ajakirjanikke – arvaku need, et ta on leiutanud mingi uue tehnika. Ja ajakirjanikud läksidki õnge. Nad kirjutasid, et kõik suusatajad, kes tahavad rootslase tempos püsida, peavad nüüdsest sõitma ühe pika kepiga.

Rivaalitsemine oli eriti kõva kahel distantsil – 50 kilomeetris, mis oli ülim mehelikkuse proov, ja teatesõidus, kus selgitati välja parim suusarahvas. Rootslased olid juba ammu keskendunud just neile kahele alale. 1980–1993 võitis Rootsi seitse MM-i ja OM-i kümnest võimalikust kuldmedalist 50 kilomeetris.
Minu jaoks oli see olnud nii kogu lapsepõlveaja. Kaotamine oli lubatud. Ainult mitte rootslastele.

Päev pärast Vancouver olümpia sprindi teatesõidu särasin rõõmust.

Kogu võistkonna meeleolu oli parem. Järgmisel päeval oli ka pressikonverents. Küsimusele, kas ma kardan kedagi meeskondliku teatevõistluse lõpuspurdis, vastasin, et ainus, kes mulle lõpusirgel võiks järele jõuda, on kaamera.
„Eile ei jõudnud isegi kaamera järele,” torkas Martin Johnsrud Sundby vahele.
„Mis sa arvad, võib-olla sõidad viimast vahetust koos Hellneriga?” küsis Verdens Gangi ajakirjanik.
„Rootsi ei püsi meie tempos, seega ei saa me kahjuks seda võitlust näha,” vastasin mina.
Kõik naersid. Me pakatasime enesekindlusest.

Lõpuks oli olümpial tuul suunda muutnud. Ja üks asi oli sada protsenti kindel – Rootsil ei olnud teates vähimatki šanssi.
Ööpäev hiljem läksid Odd-Bjørn Hjelmesetil suusad jäässe. Teatesõidu võitis Rootsi.