"Pealtnägija": Eesti suusasangarite verenäidud olid olümpiate ajal ülikahtlased

 (151)
6MM17FEB06M74.jpg
Andrus Veerpalu Torino olümpialFOTO: Marko Mumm

Tänane ETV saade "Pealtnägija" paljastas Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) lekke kaudu juba mitu aastat tagasi nende valdusesse sattunud Eesti ja teiste maailma tippsuusatajate verenäite, mis viitasid sellele, et Eesti tipud võisid oma verega manipuleerida.

Vere hemoglobiininäidu osas lepiti rahvusvaheliselt kokku piirmäär 17,0 ning seda sportlaste endi ohutuse tõttu: kõrgema näidu korral on veri liiga paks ning suureneb insuldi- või infarktioht.

Kui tegelikult peaks inimese hemoglobiinitase olema elu jooksul küllaltki stabiilne, siis "Pealtnägija" paljastas, et Eesti tippsuusatajate (ja ka paljude teiste toonaste tippude) näidud kõikusid suhteliselt palju ning olid kõrgel tasemel üldiselt just suurvõistlustel - olümpiamängudel ja MM-idel.

Näiteks Andrus Veerpalu hemoglobiininäit Salt Lake City olümpial, kus ta võitis ühe kuld- ja ühe hõbemedali, oli 16,9. Vaid aasta hiljem Holmenkolleni MK-etapil oli see aga tunduvalt väiksem, vaid 14,3. 2005. aastal mõõdeti tema näiduks 14,7, 2006. aastal Torino olümpial aga täpselt 17,0.

Jaak Mael, kes rõhus alati sellele, et tal ongi loomulikult kõrge hemoglobiininäit, oli Salt Lake City olümpial hemoglobiininäit koguni 17,2, kuid sellest hoolimata lubati ta starti ning Mae võitis 15 km klassikasõidus pronksi. 2007. aastal Sapporo MM-il ei lubatud teda kõrge näidu tõttu (17,8) starti - toona põhjendas Mae seda liiga pika alpimajas viibimise ja pika lennureisiga, mille jooksul ta piisavalt vedelikke ei tarbinud. Ometi oli vaid kuu aega hiljem tema hemoglobiininäit Faluni MK-etapil vaid 14,2. 2009. aastal oli see näiteks taas 16,9.

Seotud lood:

PERH-i ülemarsti, hematoloogi Iige Viigimaa sõnul ei ole loogiline, et sellised muudatused tavalisel inimesel loomulikult tekiksid. "Terve inimese organismis nii suuri muutusi naljalt ei teki."

Kristina Šmigun-Vähi hemoglobiinitase tõusis aastate lõikes suhteliselt stabiilselt: 2002. aasta OM-il oli see 12,3, 2003. aastal 13,1, 2004. aastal 14,1 ning 2006. aasta edukal olümpial juba 15,8.

Rootsi kanali SVT korrespondendi Hasse Svensi sõnul korreleerus Eesti suusatajate verenäitude tõus just suurvõistluste ajaga.

"Kui Mati Alaver väidab, et koostöö dr Schmidtiga algas alles aastal 2016, siis võin öelda, et juhul, kui see on õige, siis on eestlased kasutanud muud dopinguarsti kui Schmidt. Enne seda erinevad Eesti tippsuusatajate verenäidud nii selgelt normaalsest."

Vaata "Pealtnägija" saadet täispikkuses siit!