Nõmmel avatakse teenekale suusatreenerile mälestuspink
Teenelise treeneri tiitliga tunnustatud David Klassi (sündinud 11.04.1917 Tartus; surnud 27.10.1987 Tallinnas) nooruseaeg sattus keerulisele ajale, ta osales mobiliseerituna Teises maailmasõjas lendurina. Pärast sõjaväest vabanemist aastal 1946 asus David Klass tööle vabariikliku spordikomitee suusatreenerina ning töötas sellel ametipostil kuni 1951. aastani. Edasi jätkus spordiametniku töö Tallinna Kalevi õppespordiosakonna juhataja ning suusaspordiinstruktorina kuni 1953. aastani.
Siis aga jõudis David oma tõelise kutsumiseni. Alates Nõmme spordikooli loomisest 1954. aastal sai temast seal noorsuusatajate ja ühtlasi spordiühingu Dünamo suusatreener. Tema käe all on meistersportlaseks saanud 18 suusatajat, esimestena 1961. a Reet Päeva ja Valmar Kokkota.
Dünamo ja Nõmme spordikooli teeenerina töötas ta üle kahekümne aasta. 1967. aastal lähetati David Klass Ida-Saksamaale, kus ta töötas paar aastat Klingenthalis Dynamos ja Zella-Mehlise Motor’is, samuti Ida-Saksamaa juunioride, hiljem esindusvõistkonna treeneri ja konsultandina. Kui nende neiud tulid 1968.a 3x5 km teatesuusatamises Euroopa meistriks, kirjutas David Klass Oberhofist: „Selles on ka minu töö vilja, sest juunioride koondise ettevalmistamine kuulus algusest peale minu kompetentsi.“ Just sellel perioodil sai tänu David Klassi organiseerimisvõimele teoks Eesti parimate noorsuusatajate esimene välisreis Ida-Saksamaale Klingenthali 1968. aasta talvel. Järgmise aasta talvel võõrustati Ida-Saksamaa noori omakorda Otepääl. David Klassi töö jätkus Saksamaal ka 1970. ja 1971. aastal, kui ta käis sealsetel kolleegidel abiks. Ida-Saksamaa suusaföderatsioon hindas tema tööd kuldse teenetemärgiga.
Naastes kodumaale jätkas David Klass oma tööd noortetreenerina. On raske üles lugeda kõiki neid, keda David oma treeneriaastate jooksul suusapisikuga süstis. Tema treeningud olid alati mängulised, kõik soovijad võeti vastu ja ta oskas luua tõeliselt meeleoluka “indiaanisuguharu” harjutussüsteemi pealik Aku-Aku juhtimisel. Pealik ise oli enamasti jalgratta seljas, alati värvika jalgrattasärgiga ja spetsiaalne suguharurätik kaelas.
Tingimused viiekümnendatel-kuuekümnendatel Mustamäe basseinis ja hiljem majas Vana-Mustamäe tänaval olid üsna spartalikud, tihti tuli pesta külma veega ja ega varustusegagi polnud kiita. Selle korvas David oma entusiasmi ja hoolitsusega. Kui Dünamo suusavabrik hakkas tootma liimitud suuski, siis oskas David neid kohe oma õpilastele hankida. Määretega oli samuti kitsas, kuid mitmed kodukeedetud segud aitasid välja. Hiljem hakkas olukord paranema ja see rõõmustas kõiki. Loomulikult tõusis ka sportlik tase. Mitu Davidi õpilast tuli Eesti meistriteks ning mitu õpilast jätkas Davidi rada, õppides suusatreeneriks. Aga kõige olulisem on see kustumatu jälg, mille David jättis kõigile tema treeningutes osalejatele. Rõõm liikumisest, meeskonnavaim ja teadmine, et alati tuleb anda endast maksimum – on parim, mida üks treener saab anda. Ja nii näeme tänagi kunagisi Davidi õpilasi veel maratone sõitmas või siis kodusel Mustamäe basseini ringil suusatamas.
Suur tänu David, et Sa olid selline, kes meil kõigil südames püsib. Olgu see pink Glehni pargis au sees veteranidel ja innustagu see järgmisi põlvkondi. Kuigi viimaste aastate talved ei saa kiidelda lumerohkusega, on Mustamäe Spordikeskuse töötajad suusaraja ikka valmis meisterdanud. Oleks David meiega, oleks tal sellest hea meel.
David Klassi õpilaste nimel
Jüri Engelbrecht ja Ülle Viinapuu
