Tammjärve sõnul käisid asjad suhteliselt kiiresti: vereloovutamised toimusid kevadsuvisel perioodil Saksamaal Frankfurdis ja Berliinis, kus asi käis libedalt: vahel isegi nii, et hommikul lennukiga sinna, veri panka ja õhtul lennukiga tagasi. Tammjärve sõnul pandi punalibledest pungil veri enne võistlusi tema kehasse sisse ja pärast võeti taas välja.

„Kui tegemist on sportlase enda verega, siis ongi pettust raske avastada. Ametlikku meetodit sellise pettuse avastamiseks ei olegi olemas. Kui kogu protseduur toimub ainult võistluse ajaks, siis ongi keeruline seda avastada,“ sõnas Port, et seetõttu on ka igati loogiline, et Tammjärv ei jäänud dopingukontrollidele eelnevatel testimistel vahele.

Port selgitas, et sportlastele dopingut manustavad professionaalid on alati justkui sammu ees ja Tammjärvele antud lubadus, et vahele jäämise võimalus on minimaalne, oligi tõsi.

„EPO algusaastatel ei saanud ju ka seda tuvastada. Seejärel leiti vajalikud vahendid. Seejärel otsustas Michele Ferrari, et hakatakse kasutama mikrodoose ja jälle oli seda võimatu avastada,“ kirjeldas Port.

Pordi sõnul otsustas Tammjärv tõenäoliselt tõega avalikkuse ette tulla, kuna tal ei olnud lihtsalt teist võimalust.

„Ta ju kasutas umbes sellist lauset, et teised olid juba tunnistusi andnud. Dopingutesti ja vereproovi puhul oleks võimalik hämada, kuid seekord oli lisaks kõigele tegemist kriminaaluurimisega,“ rääkis Port, et säärase mahuka tõendite hulga vastu on sisuliselt võimatu võidelda.

„Vanglas tõstetakse ka inimesed eraldi. Vangil tekibki dilemma, kas kõike tunnistada. Niimoodi seal üksinda olla on šokk. Lõpuks tahavad kõik pätid ju rääkida,“ põhjendas Port, miks seekord asjad niimoodi lõppesid.

Tammjärv sõnas pressikonverentsil, et ta maksis vereülekannete eest sponsoritelt saadud rahadega. Pordi sõnul on säärased protseduurid kallid ning summad küündivad tuhandetesse eurodesse. Väidetavalt tuli sportlasel ühe hooaja eest maksta umbes 5000 eurot.