Mugu rõhutab, et antud teksti puhul on tegemist tema arvamusega praeguseks avaldatud asjaolude põhjal ilma kõiki poolte väiteid ja tõendeid teadmata.

Tundub, et viimasel ajal on Johaugi juhtumi asjus sõna võtnud peamiselt ”eksperdid”, kes antidopingu koodeksisse pilku heitnud ei ole. Igasuguseid huvitavaid arvamusi meilt ja mujalt võib kuulda-lugeda. Siiani avaldatud asjaolude põhjal (mida on rohkem, kui enamikus Eestis läbivaadatud dopingujuhtumites) saab arvata järgnevat:

Antidopingu koodeksi art 2 kohaselt on sportlased kohustatud teadma, mis on dopingureegli rikkumine ning millised ained on keelatud ainete nimekirjas. Nad vastutavad täielikult selle eest, mida nad endale sisse võtavad või peale määrivad. Vabandavaks ei ole ühelgi juhul asjaolu, et mingit ravimit soovitas võistkonna arst või näit elukaaslane tahtis aidata ja segas dopingut spordijooki sportlase teadmata vms, sest sportlase vastutus hõlmab ka selle, kelle nad oma lähikonda võtavad. Eriti käib see arstide, tugipersonali, elukaaslaste, sponsorite jm nö sportlase lähikonna kohta. Johaugi juhtumi kohta kehtib enam-vähem täpselt koodeksi art 10.4 kohta käiva kommentaari näide (b), mille kohaselt pole mingit põhjust sellisel juhul karistusest vabastada. Art 10.5.2 kohane karistuse lühendamine ei ole koodeksi (alat 2015. a versiooni järgi) kommentaari kohaselt võimalik art 10.2.1 (dopinguaine esinemine proovis) rikkumise korral.

Teadaolevate asjaolude põhjal tundub, et Johaugi suhtes tuleks rakendada koodeksi art 10.2.1.1, mis näeb ette 4 a võistluskeelu, v.a kui Johaug tõendab tahtluse puudumist dopingureegli rikkumises (millisel juhul oleks karistus art 10.2.1.2 järgi 2 a). Alat 2015.a koodeksist on tahtlus määratletud: art 10.2.3 kohaselt on tahtluseks ka käitumine, kus sportlane teab, et teatud tegevus võib olla seotud dopingureegli rikkumise riskiga, kuid jätab selle riski ilmselgelt arvestamata.

Küsigem nüüd, kas Johaug (või arst, vahet siin pole) pidi teadma, et uut ravimit tarvitades on risk, et selles on mõni dopinguaine. Pole kahtlust, et selline risk on alati olemas mistahes (eriti aga uue või tundmatu) ravimi kasutamise korral. Kas selle riski oleks saanud välistada ravimi koostise lähemal uurimisel? Igal juhul, sest koostises oli klostebool kirjas ja kui arst väidab, et ta ei teadnud, et see oli dopinguaine, siis tundmatu aine korral oleks riski välistamiseks pidanud keelatud ainete nimekirjast järele vaatama. Koostisega tutvumata ja tundmatu aine kontrollimata jätmine on igal juhul (tipp)sportlase hoolsuskohustuse rikkumine, mis pole kuidagi vabandatav. Niisiis, kas Johaug jättis ilmselgelt arvestamata riski, et kasutatavas kreemis võis olla dopinguaine? Pole kahtlust, et jättis. Seega on koodeksi art 10.2.3 kohaselt Johaug tarvitanud dopingut tahtlikult.

Johaug pole koheselt omaksvõtnud dopingureegli rikkumist, seega on ära langenud koodeksi art 10.6.3 võimalus tema karistuse vähendamiseks minimaalselt 2-aastani. Juhtumi teadaolevatel asjaoludel oleks ainus, mis koodeksi kohaselt 4-aastasest karistusest päästaks või seda lühendaks, Johaugi antud oluline kaasabi, mis viib veel kellegi teise dopingu tarvitamise avastamiseni. See oleks juba suurem pauk, kui venelaste riikliku dopingusüsteemi avastamine. Siin aga tekiks probleem Johaugi enda väidete usaldusväärsusega: tema praeguse versiooni kohaselt tarvitas ta ju dopingut teadmatusest (kuigi oleks pidanud teadma ja kontrollima) ja juhuslikel asjaoludel, mitte koos teistega ega süsteemi osana. Pole eriti usutav, et Johaug teadis, et teised tarvitasid dopingut, vaikis sellest, kuid hakkas oma naha päästmiseks rääkima, kui ise juhuslikult muudel asjaoludel vahele jäi. Pealegi poleks selline naha päästmine kantud siirast dopingu vastu võitlemise soovist. Peale seda viskaksid norrakad ta muidugi kaljult otse fjordi ka.

Koodeksi art 23.2.2 järgi peab Norra alaliit ülalmärgitud koodeksi art 2 ja 10 üle võtma muudatusteta, kaasa arvatud tahtluse tõlgendus. Siin isetegevuseks palju ruumi pole ja ei ole õige viidata Norra erireeglitele.