"Sean sammud Soome suusaliitu, mis asub aadressil Radiokatu 20. Tegemist on klassikalises mõistes mitmekordse büroohoonega. Selle fuajees valitseb vaikus. Näha on rattaparklat, kus on paar jalgratast kettidega kinni ja haigutavat vastuvõtuneiut," kirjeldab Delfi fotograaf Andres Putting.

Uurin, mis korrusel asub Soome suusaliit. "Sõida viiendale korrusele, seal peaks keegi olema," ütleb vastuvõtuneiu. Viiendal korrusel võtab mind vastu segadus. Näha on kolimisele omast kontorisegadust. Kotid, kastid, riiulid. Uurin ühes kabinetist, et kus siis suusaliit on. "Näe, seal koridori otsas," näitab näitsik mulle suuna kätte. Liigun kastide vahel edasi. Tühjas nõupidamistesaalis istub ümbrikuid täis laua taga lühikeste pükstega vanem mees. Küsimusele, kas kedagi suusaliidust ka kohal on ja pressiga suhtleks, kuulen vastuseks: "Praegu on siin ainult tehniline töötaja ja mina. Enne augusti teist nädalat ei tule siia keegi."

Küsin Myllylä loo kohta, selle peale tõmbub vanem mees korraks krampi. "Tead, selleks on meil pressiinimene ja ta on ka puhkusel ning teda telefonitsi tabada sul ei õnnestu," ütleb Nokia telefoni kodumaal elav mees.

Teen mõned pildid sellest segadusest, kusagil ei paista küünalt, saati siis lahkunu pilti. Pole näha ka silte kirjaga suusaliit. Uurin, et kas selline asi pole siis kombeks siin. "No mida teha, kolime ju ja siin pole kusagile midagi panna. Isegi näed, uksesildid on siin vanad - orienteerumisliit," teatab suusaliidu töötaja.

Lahkun majast taksoga, mille roolis Eesti mees. Pärnust nagu ta ütleb. Räägime põgusalt ka Myllylä loost. Sõbralik taksomees teatab, et pole see teema midagi siin nii suur kui arvata võiks. "Eks soe suvi teeb ka oma tööd ja inimesed on lihtsat kõigest eemal," räägib taksojuht. "Eile telekast üks saade oli ja tänaste ajalehtede esiküljed on küll Myllylä lugudega kaetud, aga ega see kaua kesta. Üks päev ja suvi teeb oma töö ära. Mingite küünalde, lillede panekut spordimehe mälestuseks Helsingis ei olevat. Kui, siis vaid tema kodukohas Kokkolas."

Sanomatalo ees saan jutule husaarivuntse kandva mehega. "Myllylä lugu, njah, ju ta ennast ära tappis," on mees kindel. "Ta võttis alles hiljuti joomisest pausi ja siis nüüd tegi endale ära. Seepärast politsei ei räägigi rohkem. Peale 2001. aastat kadusid mehel ära kõik sõbrad, tuttavad ja tekkis teine ring sõpru - joodikuid, kes siis seda halvemat poolt temas välja tõid. See viis aga pere lagunemiseni ja lõpuks ongi tulemus see, mis ta täna on."

Seejärel üritan siseneda ajalehe Helsingin Sanomate majja. Üks uks on kinni, minge teise ukse juurde viitab silt. Sisenen majja, helistan HS üldnumbril, kus peale selgitust saan toru otsa umbuskliku mehe. "Miks te tulite siia, mida otsite, mida kirjutada tahate," küsib ta. "Meil ei ole praegu kedagi majast, uudistepoole pealt pean uurima, mis diilid meil teie omadega Eestist on, aga enne paari tundi ma vastust anda ei saa."