Pärast Seefeldi juhtumit Tammjärvele dopingutohter Mark Schmidti kontakti vahendamise pärast avalikult vabandust palunud Alaver, kelle tegusid on hakanud uurima prokuratuur, väitis, et ei tea 1992. aasta loost mitte midagi. „Ma ei tunne hr Jüri Aigrot. Millest J. Aigro räägib, jääb mulle arusaamatuks. Te saate ju P. Niglaselt küsida, milliseid ravimeid ja kelle initsiatiivil toimetas J. Aigro talle,” vastas Alaver meilitsi.
Küsisime. Niglas vastas, et sellest loost ei tea ta tõesti mitte midagi. Vaadanud igaks juhuks veel oma treeningupäevikust üle, kinnitas ta, et kindlasti ei olnud ta enne olümpiat haige ega vajanud mingeid ravimeid. „Mul tekib küsimus, kas need ravimid olid üldse mõeldud minule või siis äkki kellelegi teisele,” mõtiskles Niglas.
Proovisime veel korra saada Alaverilt kommentaari, mis ainetega võis tegu olla ja kellele need olid mõeldud. „Ma ei soovi Teie spekulatsioonides osaleda. Saite P. Niglaselt juba ammendava vastuse. Ehk viis J. Aigro paki kahevõistlejatele? Aga minul pole kogu loost vähimatki aimu,” kinnitas Alaver uuesti.
„See, kellele pakk tegelikult läks, ei pruukinudki olla Niglas, see võis olla öeldud ka jälgede segamiseks. Kes jälgi segas või ei seganud, ei tea ja ka Arnold Green ei pruukinud teada, mis pakis oli ja kellele see tegelikult oli mõeldud,” arutles Aigro, kes on Alaveri treeneritöö käekirja kohta kuulnud Sirelilt veel mõndagi huvitavat, kuid rääkida otsustas üksnes sellest loost, mille vahetu tunnistaja ta ise oli.
Kas ta on täiesti kindel, et ei viinud seda pakki tõesti kellelegi teisele, uurisime igaks juhuks Aigrolt. „Olen küll, mul on senini mäluga täitsa hästi,” jäi Aigro vankumatult oma sõnade juurde.
Kuna Sirel ja Green on meie hulgast lahkunud, jääbki lõplik tõde ilmselt teada saamata. Eesti suusatajad esinesid Albertville’is praeguse mõõdupuu järgi korralikult, meeste 10 km klassikasõidus tuli kolm eestlast 30 parema sekka. Ootamatult ilusa sähvatusega paistis silma 21-aastane Andrus Veerpalu, saades 21. koha.