Pärast Seefeldi MM-il puhkenud rahvusvahelist dopinguskandaali on hakanud ilmnema asjaolusid, mis lubavad kahelda selles, et Eesti suusatajad alustasid keelatud vahendite tarvitamist alles 2016. aastal, nagu on kinnitanud Mati Alaveri hoolealused Karel Tammjärv ja Algo Kärp.

Alaveri kunagine õpilane Piret Niglas pihtis Eesti Ekspressis, kuidas teda tabasid 1987. aastal pärast veeni kaudu tehtud süsti tõsised maksaprobleemid. Mis aineid talle täpselt süstiti, ei tea Niglas siiani. Peale selle eksperimenteeriti tol ajal veel uurimisjärgus olnud neotooniga. Seda ravimit kasutatakse südamepuudulikkuse korral.

Oma huvitav lugu on rääkida ka Jüri Aigrol. 1992. aastal enne Albertville’i olümpiat oli ta kahevõistlejate sponsor ja abimees. „Aitasin sel ajal oma sõpra Arne Sirelit (teenekas suusataja, kes toona oli suusahüppajate ja kahevõistlejate peatreener – M. R.) ja Eesti kahevõistlejaid,” sõnas Aigro.

Tollis tekkis suur probleem

Enne olümpiat laagerdasid nii kahevõistlejad kui ka murdmaasuusatajad Šveitsis Sankt Moritzis. Aigro sõitis bussiga Šveitsi, lastiks ka meie laskesuusatajate varustus. Muu hulgas paluti tal toimetada suusatajatele ka üks pruuni ümbrikku pakitud komps, millest tekkis Soome tollis ootamatult tõsine probleem.

„Selle sisu kohta öeldi mulle, et need on haigestunud Piret Niglase rohud, mis tuleks viia Mati Alaverile. Oli 1992. aasta ja ausalt öeldes ei teadnud ma tollel ajal eriti miskit dopingust, mingitest „ainetest” ega sellestki, milliseid „aineid” tohib või ei tohi üle piiri viia. Ei, ma ei saanud aru, et tegemist on millegi kahtlasega, ma poleks muidu seda kaasa võtnud,” meenutas Aigro, kes pani pakikese pahaaimamatult bussis kõige nähtavamale kohale. „Sain selle paki Arnold Greenilt, kes oli Eesti olümpiakomitee president.”

Soome tollis tehti pärast paki sisuga tutvumist suured silmad. „Öeldi, et nii lolli eestlast pole enne nähtud,” muheles Aigro, kellele on mällu sööbinud tolliametniku määratlus paki sisu kohta: toisen luokan huume (sm teise astme narkootikum/uimasti – M. R.).

Aigro ei tea tänase päevani, mis ainega täpselt tegu oli. Veel suurem müsteerium on, kuidas tal õnnestus teekonda pakiga jätkata. „Seda peate küsima Soome tollilt. See oli nagu lotovõit. Olen isegi imestanud,” tunnistas Aigro. „Kuna bussis oli tuttuus varustus laskesuusatajatele, kontrollis toll ka kõike muud põhjalikult. Ametnik küsis ka ümbriku kohta ja läks kuhugi teise ruumi sisu kontrollima. Aga kuna ma ei teadnud, et vean midagi keelatut, siis ilmselt said inimesi hästi tundvad tollitöötajad ka sellest aru. Võib arvata, et tegemist ei olnud narkootikumidega – vaevalt et minuga siis nii leebelt oleks käitutud.”

Ta jätkas: „Ilmselt olid tollitöötajad targemad ja said aru, et kui saadetis läks sportlastele, siis päris sinepiplaastritega tegemist ei olnud. Ja ei tasu unustada, et siis oli 1992. aasta. Eesti oli just vabaks saanud, eestlased võistlesid vabadena oma esimesel olümpial ja ka soomlased elasid meile kaasa. Ehk olid seetõttugi leebemad?”

Edaspidi käitus sportlaste abimees juba hoolikamalt, peitis paki hoolikalt ära ja ületas järgmised neli piiri probleemideta. Aigro kinnitas, et ta oli ise paki Alaverile üleandmise juures: „See oli hotellitoas, Sirel viskas talle tabletid ja siunas: Mati, vana keemik, ükskord sa kõrbed!”

Niglas: ma ei olnud haige

Pärast Seefeldi juhtumit Tammjärvele dopingutohter Mark Schmidti kontakti vahendamise pärast avalikult vabandust palunud Alaver, kelle tegusid on hakanud uurima prokuratuur, väitis, et ei tea 1992. aasta loost mitte midagi. „Ma ei tunne hr Jüri Aigrot. Millest J. Aigro räägib, jääb mulle arusaamatuks. Te saate ju P. Niglaselt küsida, milliseid ravimeid ja kelle initsiatiivil toimetas J. Aigro talle,” vastas Alaver meilitsi.

Küsisime. Niglas vastas, et sellest loost ei tea ta tõesti mitte midagi. Vaadanud igaks juhuks veel oma treeningupäevikust üle, kinnitas ta, et kindlasti ei olnud ta enne olümpiat haige ega vajanud mingeid ravimeid. „Mul tekib küsimus, kas need ravimid olid üldse mõeldud minule või siis äkki kellelegi teisele,” mõtiskles Niglas.

Proovisime veel korra saada Alaverilt kommentaari, mis ainetega võis tegu olla ja kellele need olid mõeldud. „Ma ei soovi Teie spekulatsioonides osaleda. Saite P. Niglaselt juba ammendava vastuse. Ehk viis J. Aigro paki kahevõistlejatele? Aga minul pole kogu loost vähimatki aimu,” kinnitas Alaver uuesti.

„See, kellele pakk tegelikult läks, ei pruukinudki olla Niglas, see võis olla öeldud ka jälgede segamiseks. Kes jälgi segas või ei seganud, ei tea ja ka Arnold Green ei pruukinud teada, mis pakis oli ja kellele see tegelikult oli mõeldud,” arutles Aigro, kes on Alaveri treeneritöö käekirja kohta kuulnud Sirelilt veel mõndagi huvitavat, kuid rääkida otsustas üksnes sellest loost, mille vahetu tunnistaja ta ise oli.

Kas ta on täiesti kindel, et ei viinud seda pakki tõesti kellelegi teisele, uurisime igaks juhuks Aigrolt. „Olen küll, mul on senini mäluga täitsa hästi,” jäi Aigro vankumatult oma sõnade juurde.

Kuna Sirel ja Green on meie hulgast lahkunud, jääbki lõplik tõde ilmselt teada saamata. Eesti suusatajad esinesid Albertville’is praeguse mõõdupuu järgi korralikult, meeste 10 km klassikasõidus tuli kolm eestlast 30 parema sekka. Ootamatult ilusa sähvatusega paistis silma 21-aastane Andrus Veerpalu, saades 21. koha.