Lühiraja kiiruisutamises oli Bradbury 1000 meetri distantsi finaalis ülejäänud neljast osalejast tükk maad maha jäänud, kui ootamatult haaras raja viimases kurvis kukkumine kõiki temast eespool olnud sportlasi. Külakuhjast rahumeelselt mööda libisenud Bradburyst sai seega ootamatult olümpiavõitja.

Sealjuures oli Bradbury juba veerandfinaali eel arvanud, et tema mäng on mängitud, kui ta loositi kokku kahe suurfavoriidiga. Kolmandana lõpetanud austraallasel oli aga ka siis õnne - üks temast eespool lõpetanud mees diskvalifitseeriti ning toona 28-aastase mehe jaoks oli isegi pääs poolfinaali kõigi ootuste ületamine.

Juba sel hetkel sättiski Bradbury oma strateegia sellele, et uisutada ülejäänud võistlejatest tagapool - kuna ta teadis, et ei saaks puhta kiirusega teistele vastu, oli tema lootuseks just see, et eespool olijad kukuvad ning avavad seeläbi talle ukse edasipääsuks. Täpselt nii juhtuski nii poolfinaalis kui lõpuks ka finaalis!

Kõige selle juures oli Bradbury jaoks isegi olümpiale jõudmine omaette saavutus, sest ta oli eelnevalt oma karjääri jooksul üle elanud kaks eluohtlikku vigastust. 1994. aastal lõikas konkurendi uisk õnnetul kombel läbi tema reie - Bradbury kaotas neli liitrit verd, vajas paranemiseks 111 õmblust ning jala täielikuks taastumiseks kulus poolteist aastat. 2000. aastal üritas ta võistluse ajal üle hüpata tema ees pikali kukkunud vastasest, kuid komistas ning kukkus peaga vastu rajapiiret. Kaks kaelalüli murdnud austraallane pidi järgnevad neli kuud kandma fikseerivat kaelatuge ning arstid arvasid, et ta ei saa enam kunagi sporti teha, kuid vähem kui kahe aasta pärast tuli mees olümpiavõitjaks!