Moraal: kui näed, et pronks on tulemas, ära riski hõbeda pärast
Finaalsõidu viimasse kurvi lõikas korraga kolm meest.
Esimene, Jung-Su Lee, pääses lõikest kullaga, teine ja kolmas aga lendasid vihinal väljaku polstrisse. Kuld ja hõbe läksid neljanda-viiendana tulnud ameeriklastele Apolo Anon Ohnole ning J.R. Celskile.
Siit moraal: kui näed, et pronks on tulemas, ära riski hõbeda pärast. Esiteks ei saa sa hõbedat, teiseks ei saa sa pronksigi ja kolmandaks võib see, kes sinu pärast hõbedat ei saanud, sulle hiljem väga haiget teha. Kui mitte enamat.
Ühesõnaga, kiiruisutamine ja lühirajasõit on nagu sugulased, aga pole ka. Kiiruisutamine, mis OMil peetakse Vancouveri lähedal Richmondis, on rahulikum, mõõdetum, väärikam. Pealtvaatajate poolehoid on seal soojem ja kuulub omade kõrval ka kõikidele teistele. Või on selline suhtumine hollandlaste rahvuslik eripära, sest suur osa publikust on just oranzis riietuses hollandlased.
Lühirajasõit Pacific Coliseumi 30*60 meetrisel jääväljal on hoopis teisest jääst. Ta on kärmem, agressiivsem, näppavam, isegi ärapanejalikum. Iga sekundituhandik pead olema tähelepanu ise, et end 111-meetrisel ringil konkurendist ette või kahe konkurendi vahele suruda.
Kiiruisutamises on konkurent küll sinuga koos rajal, aga sõidab oma sõitu. Võistlus käib ajaga, mitte vastasega. See, kes poolel maal ees on, ei pruugi seda sugugi lõpuni olla, teine teeb aga just võimsa lõpu.
Lühirajasõit nõuab kindlasti samuti võimsust, eelkõige aga otsustavust ning riski. Mis OM-i 1500 meetri sõidus kahe mehe, Si-Bak Sungi ja Ho-Suk Lee jaoks end siiski ei õigustanud.
Kahel uisualal on tegelikult veelgi erinevusi: lühirajal sõidetakse ka teatevõistlus, kus vahetus saadetakse teele kaasvõistlejat tuharatest lükates, võistlejatel on peas kiivrid ning kiivritele tõmmatakse numbrid. Ülemaailmses turvalisushulluses võib peagi muidugi juhtuda, et kiivritega hakkavad kihutama ka kiiruisutajad.
Eesti pole Vancouveris esindatud ei kiir- ega lühirajauisutamises.
