Lootustega petetakse kõiki
Küsimusele, kuidas läks, tuleb vastata kaheti. Kolmandat taliolümpiat järjest kuulus väike Eesti medalimaade hulka. Kokku oli neid riike 26. Üks hõbe ja üks kuues koht olid seekord meie õnnestumised. Medali võitmine olümpiamängudelt on saavutus alati. Pole tähtis, kas see on tulnud mõnel alal tiimitööna, süsteemivälise eduna või kellegi ühekordse sähvatusega. Medal on medal ja see tõstab medalitabelisse ikkagi riigi, mitte kellegi teise.
Peaksime lakke hüppama
Me võiks oma medaliga ülimalt rahul olla, sest kolmel esimesel taasiseseivumisaegsel taliolümpial me medalini ei küündinud. Siis hüppasime lakke ka neljanda, viienda ja kuuenda koha puhul.
Pole põhjust häbeneda ka sellepärast, kui suur spordiriik, järgmine olümpiamaa Suurbritannia, teenis Vancouverist samuti ühe medali. Kui talispordi etalon Soome piirdus viie medaliga, neist mitte ühtegi kuldset.
Kõike seda arvestades ei tohiks me toriseda. Meil on tippe, kellele kaasa elada, kellelt edu loota ja kes seda koormat ka lõpuni veavad. Kuigi tulevikus see võibolla enam nii pole.
Teisalt tuleb aga ühel meelel olla nendega, kelle arvates on olümpiasõel muutunud liialt hõredaks. Pole ju loogiline, kui meiesugune väikeriik viib talimängudele pea sama suure delegatsiooni kui suvemängudele. Sest viimasel juhul kehtivad karmid rahvusvahelised filtrid, mis sportlaste olümpiaküpsust testivad.
Suurearvulist võistkonda on põhjendatud vajadusega võtta piisaval hulgal kaasa taustajõudusid. Seekord tundus, et kohati järjekord isegi muutus: peaeesmärk oli taustajõudude saatmine ja alles seejärel sportlaste meisterlikkus.
Olümpiavõitja Jaan Talts on öelnud, et võistlustel, kus oled viimane, ei õpi midagi. Tõsi, see võib tekitada ainult vastupidise reaktsiooni. Olümpia pole seepärast ka reasportlasele koht õppimiseks lootuses, ehk täna tuleb välja. Just nii, nagu mitmed sportlased oma võistlusmuljetes teada andsid: lootsin, et ehk sünnib ime. Imesid olümpial aga teadupärast ei sünni.
Kuigi oleks tahtnud, et mõni eesti sportlane oleks sellega siiski hakkama saanud ja üllatanud. Üllatati aga üldiselt vastupidses suunas. Ja just see ongi võibolla selle kõige juures kõige kurvem, mis tekitab nii mänge jälgivas spordihuvilises kui olümpial viibivas ajakirjanikus tunde, et lüüasaamine järgneb lüüasaamisele.
Lootustega petetakse kõiki
Kõike seda on võimendanud olümpiaeelsete (aastate jooksul) lootuste põhjendamatu üleskütmine paljude sportlaste puhul. Staarsportlasteks kirjutatakse-räägitakse atleedid, kellelt parimal juhul võib loota maailma tippvõistlusel kohta 40. piirimail. Aga enne olümpiastarti tundub juba, et tegemist on võimaliku medalinõudlejaga. Tõelise soosikuga. Sellega tehakse karuteene sportlasele ja spordipublikule, petetakse kokkuvõttes kõiki.
Kohatu on siinjuures sportlastel rääkida ka oma teisel või isegi kolmandal olümpial heast õppetunnist või kogemuste hankimisest. Samas kui tulemused suurvõistlustel lähevad aastast aastasse kehvemaks. Tippsportlane võistlebki üldjuhul kahel-kolmel olümpial. Suurem kordade arv on juba erandlik (Eesti suusakolmik). Aega lõputult kogemusi omandada lihtsalt pole antud.
Või kas siis oma kolmandal olümpial hangitakse kogemusi selleks, et tulevikus masters games'idel võistlema hakata?
Nii et kokkuvõttes läks meil olümpial hästi ja pole põhjust Eestit spordiriikide hulgast kustutada. Tagasi pole olümpia pärast vaja astuda kellegil, küll tuleb aga kõigil tihedamini peeglisse vaadata.
Kui me ainult enne munemist vähem kaagutaksime ja ulmelisi lubadusi jagaks. Sest olümpiale ei minda loteriid mängima.
