Märt Roosna | Lauslollust ei vabanda välja ka reeglistik

 (1)
laskesuusatamine
Austasustamine.Foto: Andreas Nigol

Et ma poleks ülekohtune, alustame heast. Laias laastus oli Otepääl toimunud juunioride ja täiskasvanute laskesuusatamise EM organiseeritud väga kenasti.

Sportlased laususid võistluse kohta häid sõnu, ka välismaalased. Näiteks hõbeda ja pronksi võitnud norralane Lars Helge Birkeland kiitis innukalt rada. Numbrit ei teinud EMi kaudu Norra MM-koondisse murda üritanud biatlonist ka tööpäevadel kummitanud publikupõuast: „See pole üllatav, inimesed on kõik ju tööl.“

Ka meeste sprindisõidu ajal tekkinud infosulg, mis jättis inimesed raja ääres ja teleri ees teadmatusse, polnud teab mis katastroof. Ja kui selle pärast kellegi poole näpuga näidata, siis on selleks võistluse ametlik ajavõtupartner Siwidata, kelle tehnika ütles üles. Juhtub
.
Ühesõnaga, tore võistlus, vahva, et see koduõuele jõudis.

Aga üks moment võistluse eelviimasel päeval oli küll nii jabur, et raske on sellest mitte kirjutada. Niisiis, juuniorid on äsja lõpetanud segateatesõidu. Kes varem, kes hiljem, kes vahetas kuivad riided kohe selga, kes… No loodetavasti tegid seda ikka kõik! Ootavad autasustamist. Ootavad. Viimaks hakkabki lilletseremoonia. Kuus esimest, sealhulgas Eesti, lähevad poodiumi juurde. Lilled, aplausid, kätlemised. Sportlasi õnnitleb rahvusvahelise alaliidu asepresident Viktor Maigurov. Kella ma ei vaadanud, aga 24 sportlase autasustamine võttis ilmatu aja.

Seotud lood:

Hüva, siis tulevad nad autasustamiselt tagasi. Ajakirjanikud üritavad Rene Zahknat intervjuutsooni meelitada, kuid selgub, et aeg pole veel küps. Sportlased ootavad. Ja ootavad. Ning siis — oh imet! — tuleb uus autasustamine! Seekord siis medalitseremoonia. Välja marsivad need samad 24 sportlast, sest neljas, viies ja kuues koht saavad nüüd diplomi. Diplomid, medalid, kätlemised. Sportlasi õnnitleb rahvusvahelise alaliidu asepresident Viktor Maigurov. Kuulame seekord pidulikult ka Venemaa hümni.

Minu küsimus: no kellele paganale oli vaja teha kahte autasustamist? Kas sportlastele? Kas tribüünil istunud 20 inimesele? Või mingile bürokraadile, kes kuskil näpuga järge ajas ja leidis määrustikust säherduse punkti?

Kui Zahkna lõpuks meedia ette ilmus, uurisime naljaga pooleks, et kas ta on nüüd topelt õnnelik. Vastus oli umbes selline, et parema meelega oleks ta ammu kuskile sooja läinud. Arusaadav: võistluse järel on kurnatud organism haigustele vastuvõtlik. Ajakirjanikud vähemalt üritasid teda mitte liiga kaua enam kinni hoida.

Andke andeks või võtke heaks, aga minu meelest oli tegu lauslollusega. Lõpuni läbimõtlemata punktuaalsusega. Jah, reeglid on reeglid, aga mõnikord tuleks eelistada kainet mõistust. Medalid ja diplomid tulnuks kohe esimesel autasustamisel üle anda. Igasugused reeglid on tehtud ainult ühel põhjusel: spordiala edendamiseks. Sportlaste tervise täiesti tarbetu ohtu seadmine ei tule karvavõrdki laskesuusatamisele kasuks. Ja kui härra Maigurov isiklikult oleks näiteks nõudnud määrustikust kinnipidamist (aga ma arvan, et ta on arusaaja mees), võinuks mõni Eesti esindajatest talle olukorda sõbralikult selgitada: härra Maigurov, võib-olla Venemaal on laskesuusatajaid nii palju, et pole tarvis muretseda, kui meil on kõik viimseni arvel, eriti need siin — meie tulevikulootused.