Riho Soonik: kohtunik nõudis Olle Sildrele 3-aastast keeldu
Eesti spordipressis on korduvalt kajastust leidnud olukorrad, kus eelkõige treenerid, mängijad ja ka fännid süüdistavad oma lemmiku kaotuses mitte oma meeskonda, vaid just võistlust juhtinud kohtunikke.
Olles paarkümmend aastat olnud eelkõige kokkupuutes tippkorvpalliga, meenub tuhandeid olukordi, kus treeneri emotsioon lakkab uskumast, et tema meeskond kaotas ja kes süüdi - ikka mängu vilistanud kohtunikud. NSVL MV-l ,Euroopa MV-l või Euroopa karikavõistlustel, kus mängu juhtinud arbiitrid peaks olema tipptasemel on samuti ette tulnud seiku, kus treeneril tuleb emotsioon korduvalt maha suruda kohtuniku eksimuse peale ja selge peaga teha järgmised mängulised käigud, otsused. Eesti MV vilistamise tase jääb alla rahvusvahelisele, kuid nagu on öelnud omal ajal meie juhtiv korvpallikohtunik Valdu Suurkask: “Kohtunike tase on võrdväärne mängu tasemele!“.Viimastest seikadest korvpallis meenub nii-nimetatud “kellavise“, kus keegi peale meie „Kalevi“ meeskonna ei näinud kuidas pall kella riivas ja korvi kukkus ja meie play-off oli sellega lõppenud. Kuid siiani oleme mängu juhtinud peakohtunikuga Atso Matsaluga head sõbrad-tuttavad.
Mõned paralleelid ka teistelt aladelt. Ilmselgelt oli peasüüdlane, et Eesti jalgpalli rahvusmeekond ei pääsenud play-off turniirist edasi, mängu juhtinud arbiiter, ungarlane Viktor Kassai. Temast tehti Eestimaal tõeline naerualune ja sellist masendavat rünnakut ühe kohtuniku aadresssil ei meenugi. Samas peaks mees vilistama juba selle aasta Euroopa meistrite liiga finaali. Seega süüdi polnud mitte juba enne mängu läbikõrbenud kodumeeskond, vaid madjarist õigusemõistja.
Veidi kaugema näite, kuid teise nurga alt võiks tuua Tiit Karuksi värskelt ilmunud raamatust „101 Eesti Spordilugu“, kus intervjuus Jaak Uudmäega ütleb Jaak ajaloolise lause- „arvasin, et omad mehed mõõdavad siin (Sanejevile) ära!“.Ei mõõtnudki ja Jaak Uudmäe tuli 1980. aastal Moskva OM võitjaks.
Tulles tagasi tänasesse päeva, tuleb tõdeda, et uusi tipptasemel kohtunikke tuleb suurde sporti aina vähem. Huumoriga võib öelda,et kohtuniku elukutse on negatiivseim peale piletikontrolöri oma. Paljusid peletab vilistamisest eemale meie spordisüsteemis väga kõrge staatuse omandanud lapsevanemad, kes teavad palju paremini treenerist, kuidas mängu juhendada, rääkimata kohtunikest, kes peavad tema lapse mängu vilistama-tema maksab tema otsustab, mis õige, mis vale.
Meenub nüüd juba hokitandrilt meie üks rahvusvahelise kategooria kohtunik, kes kehastudes lapsevanem-treeneriks, muutub tuldpurskavaks roppustega kohtunikku ülevalavaks persooniks.
Tulles tagasi loo alguse juurde, kus Eesti Jäähokiliidu distsiplinaarkomisjon jagas karmi karistuse mängivale treenerile Olle Sildrele. Siin sattusid kokku mitu asjaolu - esiteks mängu juhtis noor perspektiivikas rahvusvahelise kategooria kohtunik Toivo Tilku (kes just 2011 detsembris oli Tallinnas toimunud MM-il vilemees), ja Eesti kahtlemata noor (treeneri mõistes) perspektiivikas treener, keda hoki mõistes võib mängijana “legendiks“ nimetada. Mäletan omast ajast olla mängiv–treener on sportmängudes ülimalt raske. Esiteks vastutus, teiseks, kes sa siis oled mängija või treener? Olle Sildre, kes kodunt on kaasa saanud suurpärase koduse kasvatuse ja keda ma isiklikult väga austan ja toetan, siis emotsioonid, mis oleks pidanud jääma mängusaali, keesid edasi ka pärast selle lõppemist, mis peakohtuniku kirjelduse kohaselt jõudsid tema füüsilise vägivallaga ähvardamiseks. Mängu juhtinud kohtunik oma seletuses nõudis Olle Sildrele 3-e aastast võistluskeeldu. Distsiplinaarkomisjon kuulanud ära ka Sildre seletused, otsustas karistada mängivat-treenerit selle hooaja ehk sisuliselt märtsi lõpuni. Loodan,et see negatiivne näide ei vii spordisaalidest ja –väljakutelt minema niigi kokkukuivanud kohtunikeperet.
P.S. kas Eesti spordisüsteemi võiks ilmuda ka mõiste - AASTA SPORDIKOHTUNIK, kõrvuti treenerite, sportlastega, võistkondadega, et kuidagi väärtustada seda rasket ametit.
