Kehv mälu, depressioon ja paanikahood. Saatuslik peapõrutus hävitas Rootsi hokitähe karjääri

 (2)
Kehv mälu, depressioon ja paanikahood. Saatuslik peapõrutus hävitas Rootsi hokitähe karjääri
39-aastane Johan Franzen pidas NHL-is Detroit Red Wingsi eest 709 mängu ja viskas 229 väravat.Foto: AFP/SCANPIX

Kolm aastat tagasi aktiivse hokimängija karjääri lõpetanud NHL-i ja Rootsi koondise staar Johan Franzen rääkis ajalehele Expressen avameelselt elumuutvast peapõrutusest, depressioonist ja paanikahoogudest.

"See on piinlik. Ma võin mõne inimesega rääkida, aga järgmisel päeval olen ta nime unustanud," ütles 38-aastane Detroitis resideeruv hokimees Rootsi väljaandele pisarsilmi.

Saatuslik hetk leidis aset Detroit Red Wingsi ja Edmonton Oilersi kohtumisel neli aastat tagasi. Franzen sai selles mängus peapõrutuse - kaugeltki mitte oma elu esimese, kuid paraku kõige hullema.

Ta üritas 2015. aastal veel kahes mängus comebacki teha, kud tema pikk ja edukas karjäär oli sellega lõppenud. Sellest ajast peale on ta elanud kui õudusunenäos.

Pärast mitmete arstide juures käimist diagnoositi tal PTSD ehk posttraumaatiline stress. Sel kevadel kirjutas ta end sisse Colorados asuvasse vaimuhaiglasse.

"Vahel kukub kogu mu maailm kokku ja ma ei näe enam tunneli lõpus valgust," rääkis Franzen esimeses avameelses usutluses Expresseni ajakirjanikule. "Enamus ajast ma arvan, et liigun õiges suunas, aga kui mul on madalseis, siis ei leia ma midagi positiivset. Siis annan ma peaaegu alla."

"Kõik, mida ma teha suudan, on magada ja voodis lebada. Ma võtan antidepressante ja üritan end taas hästi tunda. Aga kõik läheb kiirelt pimedaks. Väga pimedaks," jätkas Franzen.

Seotud lood:

Franzen ütles, et tahab perega - naise Cissi ja nende kahe pojaga - Detroidist ära kolida ja alustada uut elu kodumaal Rootsis.

"Mul on siin ikka veel palju häid mälestusi, kuid viimastel aastatel olen tahtnud ainult lahkuda. Ma ei taha nende seinte vahel olla. Siin on olnud liiga palju ärevust, paanikat ja depressiooni," sõnas hokitäht.

"Ma käin mägedes. Niipea kui ma mägesid näen, hakkab mul parem. Lihtsalt väljas looduses olemisest."

Franzen tänas intervjuus oma naist, kes teda viimastel aastatel palju toetanud on: "Ma ei mõista, kuidas mu naine ikka veel minuga on. Ta on olnud uskumatult tugev."

Enne intervjuu lõppu küsiti Franzenilt, kas ta soovib, et midagi räägitust jääks avaldamata. "Ei, te võite selle kõik ära trükkida. Ma tahan, et inimesed teaks. Ma saan pärast seda intervjuud Rootsi sõpradelt palju tekstisõnumeid, aga ma olen selleks valmis."