Ja meeskonna mängu on ilus vaadata! Tundub, et vahepeal tukkuma suigatunud Venemaa karu on end taas ringutama hakanud.

Sotši katastroofi järel pühkis luud Venemaa hokikoondise puhtaks. Meeskonna ridades mängivad sellel MM-il valdavalt verisulis hokimehed, nende kõrval mõned suurvõistluste kogemustega tegijad. Kohal on ka esimese suurusjärgu superstaar Aleksandr Ovetškin, aga varasemast erinevas rollis. Kui varem võis Ovetškin ainult loomingulisust üles näidata ja litrit labale oodata, siis nüüd rabab mees koos nooremate kaaslastega kahes suunas üle väljaku nagu auruvedur. Nii Ovetškini kui kogu meeskonna häälestusega tundub kõik korras olevat – Venemaa 15 väravast viskasid Ovetškin ja selle turniiri komeet Viktor Tihonov koguni kuus ning aitasid toota veel viite. Sergei Plotnikovil on kirjas 4+3 ning Danis Zaripovil 2+5. Ehk nagu Ovetškin ise Sport-Expressi ajakirjanikele ütles – keemia ja füüsika on korras!

Peatreener Oleg Znaroks (või lätipäraselt Olegs Znaroks) ootab oma hoolealustelt täielikku pühendumist ega soovi näha mingisugust pullitegemist. Kord on majas, meeskond elab ja mängib ühes rütmis. Tulemused pole lasknud ennast oodata – suur punane masin sõitis kindlalt üle nii Šveitsist, Soomest, USA-st kui „väikevend“ Kasahastanist ning võib hakata medalimängudeks vormi timmima. Tõsi – Kasahstani vastu hakkasid venelased juba iluväravaid taga ajama ning põhjustasid sellega juhendaja rahololematuse.

Vähemalt senises neljas mängus näitas Venemaa koondis taas just sellist hokit, mida maailm on neilt mitu aastat oodanud. Mängitakse julgelt, heas mõttes nahhaalselt, sageli jõuliselt vea piiril ning lähtutakse „üks kõigi, kõik ühe eest“ põhimõttest nagu see heas hokimeeskonnas olema peabki. Just põhimeeste ilmne üleolekutunne, räbal meeskonnavaim ja vähene motiveeritus maksid venelastele eelmistel turniiridel kibedalt kätte.

Eelmise MM-i ajal mustas Venemaa meedia hokimehi mis võis (Sotši olümpia järel valatud tõrvast pole mõtet rääkidagi) ja seda põhjusega – nimelt polnud meeskonnal ühtegi tugevust. Väravavaht oli kui sõel, kaitseliin logises, väravaid ei suudetud visata, nii ülekaalus kui vähemuses tundsid mängijad end väga ebakindlat jne. Sellisel moel suurturniire mõistagi ei võida ning venelastel polnudki poolfinaali asja.

Tänavu on Venemaa meeskond otsekui ümber sündinud. Väravavahid Sergei Bobrovski ja Andrei Vasilevski teevad head tõrjetööd, kaitseliin peab ning ründajad uhavad väravaid. Kui puudusi otsida, siis kaitseliin muutus käeluu murdnud Dmitri Orlovi lahkumise järel õhemaks ning arvulises ülekaalus ei tunne venelased end kindlalt. Esimeses kolmes mängus viskasid nad 14 ülekaalust vaid kaks väravat, mis oli kõikide osalevate meeskondade seas alles 12. näitaja. Kasahstani vastu läks juba paremini ja esimese kahe kolmandikuga kihutati ülekaalus olles vastase väravasse kolm litrit. Selge paranemise märk. Znaroki murekohaks on ka meeskonda kimbutavad vigastused, samuti soomlase Pekka Jormakka vastu jõhka vea teinud Vadim Šipatšjovi mängukeeld. Viimati mainitud episood mustas kõvasti Venemaa koondise kui ümbersündinud noore ja ulja meeskonna head mainet.

Venemaal on võimalik veel oma meeskonda täiendada. Eelkõige ootavad Znarok ja Ovetškin Jevgeni Malkini tulekut.

Põhiturniiril ootavad venelasi veel mängud Läti, Saksamaa ning teise väikevenna ja peoperemehe Valgevenega. Seega ei ohusta B-grupi esikohta ning parimat asetust veerandfinaaliks enam miski.

Aga õige MM just play-offis algabki. Ja ühes mängus võib kõike juhtuda.