HOKI MM-i KOMMENTAAR: Võrdsed ja võrdsemad
Tervikuna õnnestus seekordne MM väga hästi. Valgevenelased korralasid toreda prazdniku, Minsk elas ja hingas kogu turniiri ajal jäähoki rütmis, hallid olid meeldivalt täis, emotsioonid kõrged, sponsorite huvi korralik ning mängud heatasemelised. Ehkki jäähokimaailmas algas Sotši olümpia järel uus ajastu ja kardeti, et MM kipub jääma lahjapoolseks, läks turniir vähemalt minu hinnangul igati korda.
Tugev poliitiline pitser tänavusel MM-il muidugi oli, aga õnneks ei varjutanud see turniiri üldist toimimist. Mõneti peavad korraldajad taevast tänama, et Ukraina koondis sellel aastal (tegelikult juba 2008. aastast) kõrgemas divisjonis ei mänginud – see tekitanuks suuri pingeid. Valgevene kasutas ära võimaluse end maailmale heast küljest näidata ja seda ei saa keegi neile pahaks panna. Nagu ka seda, et kogu turniiri vältel võis Venemaa koondis nautida sisuliselt kodujää eelist – Minski hallis lehvis hulgaliselt Venemaa lippe ning publik skandeeris lakkamatult Rossia! Rossia! Veri on ikka paksem kui vesi.
Minu silmis jääb miinuspoolele asjaosaliste valmidus ja soov reeglistikust kinni pidada ning ausa mängu põhimõtteid järgida. Eriti puudutab see Venemaa koondise peatreeneri Oleg Znaroki (lätipäraselt Olegs Znaroksi) tegutsemist finaali ajal ning kohtunike temaatikat kogu MM-i vältel.
Znarok on muidu väga sümpaatne ja maru mees – meie lõunanaabrite hoki vaieldamatu legend kes teinud Läti koondisega suuri asju nii mängija kui treenerina, kehtestanud end superspetsialistina KHL-is ning napsanud seal Moskva Dinamo lootsina superkuulsustest ametivendade nina alt kaks Gagarini karikat. Tema kustumine Venemaa koondise peatreeneriks oli loogiline ja kindlasti õigustatud valik. Znarok ei salli isekaid superstaare, kes vastavalt hetkemeeleolule pingutavad või hoopis jala sirgeks lasevad – tema tahab hingestatud meeskonnamängu ja maksimaalset pingutust igaühelt. MM-il tõi selline filosoofia kohe tulemuse – Venemaa võitis kõik kümme mängu, megatähed Aleksandr Ovetškin ja Jevgeni Malkin uhasid meeskonna heaks nagu auruvedurid ning kandsid mehiselt liidrikoormat, mille Znarok nende õlgadele asetas. Turniiriaegsest pidutsemisest ja „jalutamisest“, mida venelastel pahatihti ette tuleb, ei saa Znaroki meeskonnas juttugi olla – viina juuakse siis kui tiitel on võidetud!
Õhku jääb küsimus kas Znaroki juhendamisel suutnuks Venemaa koondis Sotši fiaskot vältida ja (kuld)medali koju jätta?
Pühapäeva õhtul sattus sirgjooneline mees endalegi ootamatult negatiivse tähelepanu alla. Poolfinaalis Rootsiga tegi ta hetkeemotsiooni ajendil mõtlematu kõrilõikamisliigutuse vastaste pingi suunas ning Rahvusvaheline Jäähokiföderatsioon IIHF määras karistuseks ühemängulise keelu. Seega poleks Znarok tohtinud oma meeskonnaga mingil moel kokku puutuda jäähalli saabumise hetkest kuni hallist lahkumiseni. Tegelikkuses oli Znarok moodsa sidetehnika abil oma pingiga pidevalt ühenduses ning käis abitreener Harijs Vitolinšiga vaheaegadel õues rääkimas. Nii soomlased kui ka teiste riikide ajakirjanikud olid taolise tegevuse peale üdini solvunud, sest tegu polnud ausa mänguga. Medalitseremoonia ajal tuiskas Znarok koos oma meeskonnaga jääle pidutsema. Ehkki ka see on reeglite vastane, annaksin ma Znarokile inimlikult selle patu andeks ega teeks asjast suuremat numbrit kui mänguaegset kommunikatsiooni poleks toimunud.
Lõpuks jäigi finaalist selline mulje, et mõnele (jäähoki) suurriigile on rohkem lubatud kui teistele ja reeglite kehtestajatele naerdakse näkku. Lisaks oli päris selge, et turniiri korraldajad andsid endast parima võimaldamaks Znarokil „raskel hetkel“ meeskonda aidata. Võime vaid ette kujutada kuidas oleks talitatud juhul kui soomlaste peatreener Erkka Westerlund kandnuks mängukeeldu.
Kahju – sümpaatsest mehest jäi suhu paha maitse. Olen päris kindel, et Znarok ei tundnud ka ise end hästi, aga tema õlgadele pandud surve oli tohutu ja nii nihkusid ausa mängu piirid kaugemale.
Vilemehed ei püsinud seekord vajalikul tasemel. Kõige suurem viga oli selge joone puudumine. Kord lasti tegutseda väga jõuliselt, siis vilistati ära väiksemadki kõksud ning mindi lausa mängijate teatrietendustega kaasa. Hea kohtuniku tunnuseks on tahaplaanile jäämine, Minskis räägiti vilemeestest liigagi palju.
Kohtunike kohta ütles tabavalt Soome hokijuht Kalervo Kummola. "MM-il mängivad elukutselised mängijad, aga õigust mõistavad Saksamaa ja Ameerika koolipoisid," tõdes ta finaali vilistanud Lars Brüggemannile ja Keith Kavalile viidates. Kohtunike süüdistamine ei käi hea tava juurde, kuid lõppenud MM-i valguses peaks IIHF leidma mooduse NHL-i ja KHL-i tippkohtunike kaasamiseks suurturniiridele.
Lisaks peaks IIHF tõsiselt mõtlema mängijate kaitsmisele – keegi ei taha hooaega lõpetada raske traumaga, paraku esines sellelgi MM-il palju lubamatuid jõuvõtteid ja toorutsemisest põhjustatud tõsiseid vigastusi. See on ka üks põhjus miks MM-ile tulla ei taheta. Karmima stiiliga mängijad tunnevad end MM-idel vabamalt, sest IIHF-i määratavad karistused ei puuduta NHL-i ega KHL-i mänge ning vastase vigastamise korral tuleb halvimal juhul järgmisel MM-il mõnes mängus tribüünil istuda. Jällegi näide sellest kuidas rahvusvahelise hokiliidu ning kahe suure liiga omavaheliste süsteemide hammasrattad ei haaku. Juhul kui vägivaldse tegutsemise tulemusel raske vigastuse tekitaja peaks mistahes liigas mängudelt eemal olema sama kaua kui kannataja paraneb, siis hakkaks ka vägivallatsejatel kiivri all veri kiiremini liikuma ning mõttetegevus paraneks märgatavalt.
Aitäh Minskile suure hokipeo eest! Järgmise MM-i korraldajate Praha ja Ostrava jaoks on latt igatahes kõrgele astetatud.
