Tanel Kangert kritiseeris Sõõrumaa dopinguteemalist sõnavõttu: mul on piinlik!

 (216)
Anti Saarepuu, Kersti Kaljulaid ja Urmas Sõõrumaa Pyeongchangi olümpial
Anti Saarepuu, Kersti Kaljulaid ja Urmas Sõõrumaa Pyeongchangi olümpialFoto: Madis Veltman

Eesti profirattur Tanel Kangert on nördinud, kuidas Eesti Olümpiakomitee (EOK) president Urmas Sõõrumaa Seefeldi dopinguskandaali valguses sportlasi kirjeldas.

“Sportlane on sportlane, tihtipeale jääb ju kooliharidus lünklikuks ja teab palju seda oma mõtlemistki on,” ütles Sõõrumaa reedel ERR-ile antud intervjuus Eesti suusatajate dopinguga põrumise kohta.

Kangert teatas sellele vastuseks oma Facebooki postituses: "Ei nõustu (Sõõrumaaga), hoopis mul on piinlik."

Lahvatanud dopinguskandaali kohta lisas Kangert: "Olen viimaste dopingu-uudiste valguses ääretult rahulikuks jäänud. Endast ma välja pole läinud ja tohutut pettumust ma asjaosaliste vastu ei tunne. Ei ole siinkohal isegi oluline, et suusasporti detailselt ega skandaaliga seotud sportlasi ma ei tunne – meie sportlaskond on nii väike, et kaudselt hoiame me ikka vähemalt üksteise tegemistel silma peal."

"Sportlane Tammjärv, see selgema väljaütlemisega ja meediast paistab, et igati adekvaatselt maailma tajuv mees, tegi kaalutletud, külma ja sirgjoonelise otsuse. Moraalses plaanis ja teistele antud lubaduste ning ootuste rägas oli see otsus ääretult vale, kuid tema jaoks tollel hetkel mingil moel õigustatav. Nähtud vaev ja tulemused ei käinud aastaid kokku ja egoistlik sportlasehing tundis, et peab kiiremas korras midagi ette võtma, kuni veel vanus sportida lubab. Muu maailm liikus suuskadel lihtsalt järjest kiiremini. Konkurendid, kes 7-8 aastat varem jõukohaste vastastena veel tundusid, olid märkamatult saanud tšemponideks, kui meie poisid jäid endiselt vaid statistikaks valgel paberil," kirjutab Kangert.

Seotud lood:

Edukas profirattur leiab, et Eesti treeningmetoodikad on ajast maha jäänud. "Miks sai paheline kiusatus arukast mehest võitu? Mina arvan, et üheks põhjuseks oligi nurkasurutuse tunne, et midagi paremaks samamoodi jätkates ei lähe, lõhu trenni vanaviisi või rohkemgi. Uutviisi teha keegi ei oska, taha või sellesse usu. Ikka see sama vana pime mantra: “Vähe tunde, rokem tuleb trenni teha”. Sportlik talent peaks hilistes 20-ndates juba ammu avaldunud olema, seega ande peale enam loota ei saanud. Märkusena pean ütlema: usun, et meie treeningmetoodikad üldiselt on ajast maha jäänud. Mõtlen isegi ahastusega, et kas me teame, kuidas andekate noorte treenimine tänapäeval välismaal käib? Rattaspordi näitel võin öelda, et kõik, absoluutselt kõik on mõõdetav, jälgitav ja arvutatav. Kui oleks ainult oskajaid, kes saadud numbritega midagi tarka peale oskavad hakata," lisas Kangert.