Õnnetus viis meie seast Ilmar Aluvee
Kui millestki püsivast tahetakse põhjusi otsida, räägitakse sageli põlvkondade järjepidevusest. Sellest, kuidas kodus valitsev sportimisind ja tasapisi tulevad teadmised-oskused viivad justkui pere kirjutamata reegli järgi nii lapsed kui ka lapselapsed spordi võlude ja valude juurde. Et teha tipptulemusi, esindada Eestitki, kuid jääda kindlalt truuks oma alale aastateks, tavaliselt isegi kogu eluks.
Sellist joont on käinud Aluveede pere, kes on rikastanud meie (suusa)sporti oma suhtumise, eeskuju, töökuse ja armastusega. Ilmar alustas kahevõistlus- ja suusahüppetreeninguid 1977. aastal Nõmmel Uno Kajaku õpilasena oma isa, endise suusahüppaja ja kahevõistleja Valev Aluvee innustamisel. Hiljem jätkus sporditee Dünamos Tiit Tamme juhendamisel.
Unistus täitus
Oma julge pealehakkamisega ja tubli treenijana nii treeneritele kui ka treeningukaaslastele eredalt meelde jäädes jõudis ta kiirelt omavanuste hulgas nii Eesti kui ka tollase NSV Liidu parimate noorte kahevõistlejate hulka.
Unistus võistelda olümpial täitus Ilmaril 1994. aastal Lillehammeri taliolümpiamängudel, kolmel korral esindas ta Eestit maailmameistrivõistlustel.
Pärast sportlaskarjääri pühendus ta treeneritööle ja oli tollase Eesti spordigümnaasiumi ja Audentese spordigümnaasiumi Otepää filiaali treener. Kahevõistluse koondise tüüri juures oli Ilmar aastatel 2002–2004.
Tema pühendumus kahevõistluse ja suusahüpete võistluste organiseerimisele ja kohtunikutööle oli kõigile eeskujuks. Tema roll 2011. aastal Otepääl toimunud juunioride maailmameistrivõistluste õnnestumisel oli hindamatu. Ilmari üks unistus oli korraldada kahevõistluse MK-etapp Tehvandil ja näha seal Eesti poisse poodiumile astumas.
Mälestame austatud kolleegi ja avaldame südamlikku kaastunnet kõigile tema lähedastele.
