Justiitsminister Urmas Reinsalu märkis Delfile antud kommentaaris, et tegelikult on dopingule kallutamine juba praegu teatud juhtudel kriminaalkuritegu.

"Ravimi väljakirjutamise eest kasutamiseks dopinguna spordis, samuti ravimi dopinguna kasutamisele kallutamise eest või ravimi dopinguna manustamiseks üleandmise eest karistatakse [kriminaalseadustiku järgi] rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega," märkis Reinsalu. Kui tegemist on korduva rikkumisega või kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, võib Reinsalu sõnul karistada kuni kolmeaastase vangistusega.

Jälitustegevust võimaldavate kuritegude hulka dopingu kasutamisele kallutamine ei kuulu, küll aga on võimalik jälitustegevust läbi viia juhul, kui tegemist on kuritegeliku ühendusega, märkis Reinsalu.

Justiisministeerium kutsub nüüd kokku töörühma, kus hakatakse arutama, milliseid täiendavaid meetmeid dopingu kasutamise piirmaiseks kasutusele võtta. Reinsalu kaaluks karistuste karmistamist.

Kultuuriminster Indrek Saar, kelle haldusalasse sport kuulub, leidis, et tegemist on erakordselt inetu juhtumiga, mille valguses kutsub ta järgmisel nädalal kokku asjasse puutuvate institutsioonide esindajad, et teemat arutada.

"Ühtset seisukohta selle kohta praegu mõistagi veel pole, sest arutelusid selle üle pole toimunud," märkis Saar.

Saare sõnul on praegu kavas koondada kõik spordieetika küsimused, sealhulgas dopingut puudutav, Eesti Olümpiakomitee alla.

Sport on siiani põhinenud eneseregulatsioonil

Spordibioloog ja dopinguspetsialist Kristjan Port ütles, et spordireeglite allutamine riigi kontrollile on keeruline teema.

Kriminaalkaristuse puhul kehtib põhimõte, et ka süüdistatav on seni süütu, kuni tema tegu pole tuvastatud. Kohtuvaidlused võivad kesta väga kaua. Dopingujuhtumite puhul aega ei ole.

"Sport on olnud kogu aeg eraõiguslik territoorium, autonoomne, põhinenud sotsiaasel kokkulepel. On kokku lepitud, et jalgpallis käega ei lööda. Selle peale politseid kohale ei kutsuta," ütles Port.

Samas kaasatakse dopingu puhul ka juriste, arste. Asjal on ka majanduslikud mõjud - sponsorid kaotavad raha, ettevõtlus kannatab, riigi maine kannatab. Sealt on osa riike vastu võtnud otsuse doping kriminaliseerida. Nii on see näiteks Itaalias, Prantsusmaal, Austrias ja Rootsis. Tegemist on suured riigid, kus spordis liigub suur raha.

"Sport on muutunud tööks, liikunud majandussektorisse," kirjeldas Port.

Ometi pole tema sõnul kriminaliseerimine eriti asjale mõju avaldanud.

Sellele vaatamata Port kriminaliseerimise võimaluse üle arutamisele vastu ei seisa. Tema sõnul on diskussioon selle üle juba ka olnud.

Olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi märkis juhtust rääkides, et see tekitab temas väga suurt piinlikkust.

Šmigun-Vähi sõnul peaks kriminaliseerimist kaaluma. "Võistluskeelud, nagu välja tuleb, ei ole piisavaks faktoriks, mis dopingust hoiduma paneks," märkis olümpiavõitja.