Marie Turmann - särav täht Eesti naiste curlingutaevas


Curling. Harri Lill ja Marie Turmann
Marie TurmannFoto: Karin Kaljuläte

Kohtume Mariega Tallinnas toimunud Euroopa meistrivõistluste ja maailmameistrivõistluste kvalifikatsiooni vahel. Viimane toimus jaanuari lõpus Uus-Meremaal ja Eesti naised läksid sinna püüdma pääsu MM-ile. Marie Turmann on naistetiimi Team Turmann kapten ning koos Harri Lillega segapaari võistkonna liige. Räägime Mariega tema tulevikuplaanidest ja sellest, kuidas ta curling'u juurde jõudis.

Kuidas sinu sporditee algas?

Ema mängis kooli ajal võrkpalli ja isa varajasest noorusest käsipalli. Isa käib siiamaani seeniorite võistlustel, Eesti koondist on ta esindanud alates 25-ndast eluaastast. Ise alustasin viieaastaselt show-tantsu grupis ja 11-aastaselt hakkasin tennist mängima. Ühel hetkel kutsus õde mind curling'u-trenni, sest tema klassivend Harri Lill (praegu Eesti parim meesmängija ja Eesti Curlingu Liidu peasekretär) hakkas moodustama tüdrukute juuniorite rühma. Üks tüdruk oli puudu.

Kuuldavasti oli Jeti jäähall algusaastatel väga jube ja võrreldes tennisega oli curling kindlasti igavam.

Vastab tõele. Mind motiveeris see, et saime kohe hakata valmistuma juuniorite võistlusteks ja mõte sellest, et saame vanema õega ilma vanemateta kuhugi reisima minna, meelitas harjutama. Kokku oli meid viis ning sellest esimesest grupist oleme vaid mina ja õde mängima jäänud. Kerli Laidsalu (praegune Team Turmanni abikapten) tuli õe asemele siis, kui õde vanuse poolest enam juuniorite klassi ei mahtunud.

Seotud lood:

Kas mõnikord pidid ennast sundima ka?

Väga isegi ei pidanud. Käisime koos sõbrannaga ja trenn oli alati hea põhjus kokku saada. Kui hästi hakkas minema, ei muserdanud seegi, et mõnikord sadas Jeti hallis lund. Esines ka udu, nii et ei näinud väljaku teist poolt.

Kes teid treenis?

Alguses treenis meid Harri isa Erkki, aga meid on treeninud ka Harri ja tema onu Martin Lill. Eri projektide raames on õpetusi jaganud välismaalased Soomest ja Šotimaalt. Praegu on meie treener Nicole Strausak Šveitsist.

Kuidas tulid võistkonda Heili ja Erika?

Erika tuli 2016. aastal sõpradega curling'ut mängima ja ka Eesti meistrivõistlustel osalema. Jättis väga hea mulje ja kuna mul oli üks tiimikaaslane välismaale õppima läinud, vajasin jälle uut liiget ja Erika on tõestanud end väga võimeka mängijana. Heili tuli teisest võistkonnast 2017 kevade lõpus, sest õde jäi lapseootele ja vajasime jälle vahetust. Ta oli loobumise äärel, aga otsustas aastatepikkuse töö ikkagi realiseerida.

Kui määrav on curling'us vanus?

Harjajana on vanus tähtis, sest see on füüsiliselt raske. Kaptenid võivad küll veel kõrgemas eas tegusid teha - kogemus, mida vanusega lisandub, annab juurde, kuid noored kehad on üldjuhul paremas vormis, et pikka turniiri vastu pidada.

Trennitingimused on praegu head?

Väga head. Kui mixed double olümpiakavva võeti, suurenes motivatsioon veelgi. Tallinnas on hea jää, jää temperatuuri ja niiskust mõõdetakse tipptasemel.

Kuidas su päevakava välja näeb?

Käin esmaspäevast reedeni tööl. Õnneks on naiste ja segapaari hooaeg pooleks. Naiste hooaeg lõpeb jaanuaris, siis keskendun segapaarile. Üritame neid kahte mitte vaheldumisi teha, sest treeningud on erinevad. Hiljuti käisime küll Harriga Rootsis võistlemas, kuid eraldi trenni ei teinud, sest see segaks naistetiimi taktikalist mõtlemist. Täiesti tavaline päev näeb välja nii, et varahommikul lähen jõusaali, siis tööle ja õhtul uuesti trenni. Ülikooli lõpetasin eelmisel aastal - Eesti Lennuakadeemia -Lennunduse side ja navigatsioonisüsteemid.. Kaks viimast aastat olid tõeliselt keerulised. Kevadel toimus segapaari MM ja samal ajal kirjutasin lõputööd. Veebruaris asun erialasele tööle Lennuliiklusteeninduse AS-i.

Kuidas su üldine treeningkoormus on?

Jõusaalis käin kolm-neli korda nädalas. Enne võistlusi mitte, sest pole mõtet jõudu raisata. Curling'ut mängin samuti kolm-neli korda nädalas, mis teeb kokku kaheksa trenni. Hooaja keskel on tiimitöö olulisem, hooaja alguses tuleb tehnikat lihvida. Suvel mängin tennist ja käin rullidega sõitmas. Suvel ostsin endale ratta ja kui vähegi võimalik, käin rattaga tööl. Jooksmas käin vaid hea ilmaga, sest jooksmine põrutab jalgu ja põlvi. Kaptenina tundide kaupa jääl kükitades saavad jalad niigi vatti.

Millal jõudsid arusaamisele, et tahad olla kapten?

Mul on kogu aeg olnud juhtiv roll ja ma soovin olla liider. Kunagi pidin moodustama ise juuniorite tiimi ja eks kapteniroll kasvas kohustusest välja. Kerliga, kes on abikapten, sujub praegu koostöö väga hästi. Erika on meil väga hea harjaja ja kaitsekivide viskaja.

Kuidas te treener Nicole'i leidsite?

Meie kunagine treener Brian soovitas. Esimest korda kohtusime 2017. aasta EM-il, enne seda polnud me kunagi kohtunud. Võistlustel läks meil oodatust paremini. Kasutasime teda ka segapaaris, samuti sobis. Nicole on MM-il kunagi hõbedale jõudnud (juunioride MM-i hõbemedal 1991; Euroopa hõbe 1993, MM-i hõbe 2000). Ta on väga rahulik, aitab meid vaimselt palju. Skype'i teel jagab nippe. Hooaja alguses käis treeninglaagris, kuid tavaliselt kohtume paar päeva enne võistlusi. Ka Uus-Meremaale tuleb ta kaasa. Meie maksame talle palka ja ostame talle lennupiletid.

Kas EM-i hea tulemuse eest preemiat saite?

Ei tea veel, aga taotlus on esitatud. Uus-Meremaa sõitu toetatakse mingil määral ja puuduoleva osa peame ise leidma. Vanemad toetavad. Kui peaksime kogu summa ise maksma, siis jääks vist minemata, sest kogu teenitud raha ei saa vaid spordi peale kulutada. Makaronide peal ei tahaks ka elada.

Kuidas naiste konkurents Eestis praegu on ja milline oli tähtede seis enne Eesti väljalangemismänge EM-i pääsme nimel?

Me ise olime suhteliselt kindlad, tahtsime seda lihtsalt nii väga. Teadsime, et meil on hea treener ja tema võiski selle pöörde mängu tuua, rahustades meid pidevalt maha. Ka eduseisus hoidis ta meid maa peal ja rõhutas, et iga kivi on oluline. Kohati tekib tunne, et kaua sa mängid ühe ja sama tiimi (Team Mölder) vastu, aitab juba (naerab). Tunneme teineteist läbi ja lõhki, teame taktikat. Pikad seeriad väsitavad, kui sama tiimi vastu mängida.

Väljalangemismängud said läbi alles viimases, seitsmendas mängus extraend'is ja viimase kiviga!

Tahtsin hästi kiiresti selle viimase kivi ära visata. Ma ei tahtnud seda üldse käes hoida. Mõtlesin, et juhtub, mis juhtub. Usaldasin sisetunnet ja välja tuli ideaalne vise.

Tunned ennast jää lugemises kindlalt?

Eks see keeruline ole, eriti sellepärast, et kõik mängijad viskavad erinevalt. See, kuidas sa kivi lahti lased, mõjutab seda, kuhu kivi lõpuks jõuab. Kõik sõltub veel vintidest ja tiirudest. Väga oluline on ka see, millal kivid on liivapaberiga lihvitud. Kui kive pole tükk aega lihvitud, siis need väga ei pöörle, vaid kulgevad sirgjooneliselt ja ei liigu näiteks kaitsekivide taha. Esimesed viis minutit kulub jääl sisseelamiseks, siis saan n-ö soone peale.

Milline nägi välja viimane lihv EM-iks?

Tegime tavalisi, kõige lihtsamaid harjutusi nagu kaitse taha kivi viskamine jms. Kivi pessa ja kivi välja. Tegime harjutusi, mis suurendavad enesekindlust, mitte ei lõhu seda.

Esimene mäng EM-il oli närviline.

Ei mina ega treener osanud esimeses mängus eriti jääd lugeda. Kaamerad mind ei häirinud. Ma vaatan alati ainult kive oma rajal. Oli selline üleüldine ärevus. Kiirused ei klappinud, võib-olla oli jää liiga värske. Järgmistes mängudes saime oma mängu juba käima.

Täispikkuses artiklit loe ajakirjast Sport!