Kuuldused kahevõistluse surmast olid liialdatud
See polnud õnneks ainuke optimismi sisendav mõõdupuu – normaalmäe tavavõistluses säras Leetoja 22. kohaga ja ühisstardist võistluses oli 35., Nurmsalu noppis väikese mäe tavavõistluses 35. koha.
Allar Levandi ja Ago Markvardti saavutuste poole püüdlemisel läheb soomlase Petter Kukkoneni juhendamisel maailma tippu pürgivatel noormeestel muidugi veel aega, aga see pole lootusetu üritus!
„Eesti kahevõistlus jõudis tänavu taas pildile,” rõõmustab suusaliidus kahevõistluse ja hüpete käekäigu eest vastutav Roomet Pikkor. „Eelmisel hooajal meid ju veel pildil polnud.”
Tal on õigus: kui mullu kogusid Eesti kahevõistlejad kontinentaalkarikasarjas kamba peale vaid viis punkti, siis tänavu on neil enne kolme viimast osavõistlust koos juba 143 silma. Kukkoneni hooajaeelne eesmärk – 100 punkti – on enne reedest pühapäevani Rovaniemis peetavaid etappe kuhjaga ületatud.
Ja veel: kui läinud talvel kogunenud napp punktisaak jagunes kahe noore tippupürgija vahel, siis sel hooajal on kontinentaalsarjas punktikohale jõudnud koguni viis Eesti kahevõistlejat.
„Alustasime selle pundiga kuus aastat tagasi,” meenutab Leetoja. „Meid on kannustanud kõva sisemine konkurents. Näiteks tänavust hooaega liidrina alustanud Tanel Levkoi ei pääsenudki Libereci. Kahjuks pidi MM-i telerist vaatama ka Kaarel Piho. Samas pole nad MM-il käinud nelikust sugugi nõrgemad.”
Tõepoolest, tase on ühtlane – kui MM-il säras Leetoja, siis jaanuari lõpus peetud Eesti meistrivõistlustel võidutses Tiirmaa ja detsembrikuistel kontinentaalsarja etappidel Põhja-Ameerikas oli eestlastest 15. kohaga edukaim hoopis koondise pesamuna Kail Piho.
Vaja passi vaadata
Enne kauaoodatud pildile pääsemist Liberecis seisid Eesti kahevõistlejad meeskonnana tiitlivõistluste stardijoonel kaheksa aastat tagasi, Lahti MM-il, kus lõpetati viimase, 11. kohaga – fakt, mida ei saa olematuks rääkida.
Tegelikult terendas must tulevik Eesti kahevõistlusele juba 1998. aastal Naganos, kus ankrumees Magnar Freimuth etendas olümpiamängude meeskonnavõistluse lõpusirgel viimase, 11. kohaga lõpetades tõelise klounaadi – tõstis eelviimasest esindusest ligi viis minutit hiljem lõpetades triumfeerivalt käed...
Ent järgnenud hooaegadel üha enam maad võtnud kuuldused Eesti kahevõistluse surmast olid õnneks tugevasti liialdatud, kui iseloomustada nelja noormehe etteasteid Liberecis menukirjanik Mark Twaini parafraseerides.
„Ma ei läinud MM-ile jahtima kohti neljandas kümnes, aga parimal võistlusel tuli 35. koht,” tõdes Nurmsalu, kelle isa Toomas juhendas Eesti koondist enne 2007. aasta suvel palgatud Kukkoneni. „Ka onu ütles mulle enne ärasõitu Libereci: „Vaata passi! Sul on veel aega küll!””
Noored kahevõistlejad, kellest üks on jutukam kui teine, pidasid käänulisel ja okkalisel teel MM-ile läbi elama nii mõndagi. Mullu järsult halvenenud majanduskliima mõjus ka suusaliidu rahakotile.
Sestap tuli sportlastel leida ise pool sõidurahast, et minna detsembrikuistele kontinentaalsarja etappidele Kanadasse ja USA-sse.
„Seal oli väga vaja ära käia, et vaadata üle tuleva aasta Vancouveri olümpiamängude hüppemäed,” selgitas Pikkor.
Sponsorite otsimisega kahevõistlejate vintsutused ei piirdunud – suusaliit suutis koos sportlastega teisele poole Atlandi ookeani lähetada vaid treener Kukkoneni.
„Ameerikas käies pidime paraku ise suuski määrima. Hüppesuuskade libisema saamisega pole suurt probleemi, aga murdmaasuuskadega sageli küll.
USA-s ja Kanadas panime pool tundi enne murdmaastarte oma suuskadele ise pulbri alla, mis tõmbas enne võistlust kopsud korralikult kinni,” meenutas Nurmsalu, kuid lisas: „Seevastu Liberecis olime nagu kuningad – murdmaakoondise hooldetiim pani enne iga suusasõitu meie suusad vingelt libisemad.”
Aga miks jännata üldse kahe alaga, mida suusakahevõistlus endas kätkeb?
Nurmsalu: „Ainult suusatada on ikka väga nüri.”
Leetoja: „Ainult hüpata ju samuti! Pealegi on suusahüppajad füüsiliselt nii nõrgad, et saavad pidevalt kusagil tappa.”
See selleks, järgmisel hooajal ootavad noori ja sõnakaid mehi olümpiamängud. Õige aeg on 2014. aastal Sotšis.
